Loomuvastasus

tugev kõrvalekalle inimkäitumise normidest, enamasti seksuaalne

ProosaRedigeeri

  • [Philip:] "Ei, Maggie, kellelegi ei anta jõudu teha midagi loomuvastast. Otsida pääsu kõigest loobumises — see on ju argus. See ei karasta mitte kedagi. Ühel heal päeval paisatakse teid elukeerisesse, ja kõik teie loomuse rahuldamata vajadused ründavad teid siis metsiku aplusega." (5. rmt, 3. peatükk, lk 296)


  • Ma teadsin kahte naist, kellel ei olnud üldse mehi, aga nad olid vanad nagu mu ema. Neil oli kirjatarvete pood ja mõnikord andsid nad kolmapäeval mulle koomiksiga koos banaanibatooni. Nad meeldisid mulle väga ja ma muudkui rääkisin neist emale. Ükspäev küsisid nad, kas ma tahaksin nendega koos mere äärde minna. Mina jooksin koju, purskasin selle välja ja tühjendasin parasjagu oma rahakarpi, et uut kühvlit osta, kui ema kindlalt ja igaveseks ei ütles. Mina ei saanud aru, miks, ja tema ei võtnud vaevaks selgitada. Ta ei lubanud mul isegi minna ütlema, et ma ei lähe. Siis katkestas ta mu koomiksitellimuse ja käskis mul seda ühest kaugemast poest tooma hakata. Mul oli väga kahju. Grimsbyst ei saanud ma kunagi banaanibatooni. Mõni nädal hiljem kuulsin, kuidas ta sellest loost missis White'ile rääkis. Ta ütles, et neil naistel on loomuvastased kired. Mina mõtlesin, et see tähendab, et nad panevad maiustuste sisse kemikaale. (lk 23-24)
  • Olin juba peaaegu magama jäänud, kui pastor uksele ilmus, ema tagaplaanil heljumas. Pastor hoidis end minust piisavalt kaugele, nagu oleks mul mõni nakkushaigus. Panin pea padja alla, sest midagi muud ei osanud ma ka teha. Pastor kahmas padja ära ja selgitas mulle nii vaikselt, kui oskas, et ma olen saatana ohvriks langenud. Et ma olin vaevatud ja rõhutud, et ma olin kogudust alt vedanud. "Deemon," teatas ta väga aeglaselt, "on seitsmekordse jõuga tagasi tulnud."
Ema karjatas korraks ja vihastas uuesti. See oli minu enda süü. Minu enda perverssus. Nad hakkasid omavahel vaidlema, kas ma olin õnnetu ohver või jumalavallatu inimene. Ma kuulasin mõnda aega, kumbki neist polnud eriti usutav, ja pealegi olid just aknalauale seitse küpset apelsini kukkunud.
"Võtke apelsini," pakkusin mina vestluse jätkuks. Mõlemad vahtisid mind, nagu oleksin ma peast segi. "Need on seal." Näitasin akna poole.
"Ta jampsib," ütles ema uskumatult. (Ta vihkas hulle inimesi.)
"See on tema isand, kes kõneleb," vastas pastor surmtõsiselt.
"Ära tee temast välja, ma viin selle asja kirikukogu ette, see on minu jaoks liiga raske. Hoia tal silm peal, aga luba tal kirikus käia." (lk 160)


  • Toona oli soomlastel veel hea kuulsus ja nii püüti ka Heinari konksu otsa ning tagasisõidupilet jäi ostmata, kui selleks üldse oleks dollareid jätkunud, ja Heinari läks Michigani põhjaotsa, et seal sügavale maapõue kaevuda. Ka seda tööd jätkus üheks päevaks. Vanaisa Heinari arvates oli see läbinisti loomuvastane, sõita liftiga maad sonkima koopasse, kus üksainus kollane lind valvab oma eluga, et hapnikku jätkuks ja hing oleks sees veel järgmiselgi päeval.
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019, lk 98