Vikitsitaadid

Evelin Võigemast

eesti näitleja

Evelin Võigemast (neiupõlvenimi Evelin Pang; sündinud 22. mail 1980 Tallinnas) on eesti näitleja.

Evelin Võigemast, 2012.


  • Ma ei tunne end selle tugeva naisena, kes ajakirja kaanepildilt vastu vaatab. Aga tahan uskuda, et ka tema on minus olemas. Koos selle osaga minust, kes üksi olles nutab.
  • Olen väsitavalt ülevoolav, seltskonnas räägin liiga palju. Samas on mingeid asju, mida ma ei saa üldse välja öeldud. Vahel pelgan öelda, mida päriselt mõtlen, sest kardan, et mind ei armastata siis, peetakse pisikeseks ja väiklaseks. Need mõtted on seotud inimlike tunnetega, nagu viha, silmakirjalikkus ja kadedus, mis on ometi olemas igaühes ning mida ei ole ju viisakas välja näidata. Aga ma tahan olla päris. Ilmselt me kõik tahame näida täiuslikumate, tugevamate ja parematena, kui end sisimas tunneme. Püüame näidata oma sõpradele, kui hästi ja korras on meie elud. Loome fassaadi ja üritame seda ka ise uskuda. Kuid päris on see, mis on oluline.
  • Ma olen lõviema, kaitsen oma koobast ja kutsikaid.
  • Ma armastan väga oma tööd, kuid sellega kaasnevat tähelepanu ei taha. Tunnen end ebamugavalt, kui minust kõikvõimalikke uudisnupukesi vormitakse. See ei meeldi mulle ja teeb haiget.
  • Ei tasu endast liiga palju arvata, sest elu on meist alati sammukese ees, alati valmis üllatama, kui oled uskuma hakanud, et kõik on kindel ja muutumatu.
  • Minu sõltuvus? Sai! Saates "Kontakt" vastasin kiirküsimusele lemmiktoidu kohta, et see on avokaado. Ka avokaado maitseb mulle väga, aga aus vastus oleks olnud tume ciabatta ohtra taluvõiga. Ostan öösel Vabriku tänava hoovist lavašši, peites end lause taha, et see on lastele, ja söön üksi ära. Saiasöömine on see, mille puhul ma ei tohi n-ö esimest pitsi võtta. Ja telefon. Lakkamatu online-olemine. Annab vabaduse ja kingib justkui kogu maailma, samas ahistab ja tekitab üksindust.
  • Jah, selline ma olen, ühelt poolt üle ruumi rõkkav naer ja teisalt niisugune nutt, et silmad on kadunud. Ei ole valgust ilma pimeduseta ega õnne ilma valuta. Üks ei saa teiseta. See on elu loomulik rütm.
  • Tegelikult olen väga arg. Ikka taban end mõttelt, et kes ma nii väga olen, et sõna võtma pean. Aga siis saavad mingid teised tunded võitu. Sest meie ühiskonnas eeldatakse, et kui oled noor naine, siis parem, kui sa ei arvaks midagi muudel teemadel kui lastekasvatamine ja toidutegemine. Kõne, mille pidasin Postimehe arvamusliidrite lõunal, oli väga suur eneseületamine; ükski esietendus ei küüni sellele ligilähedalegi. Koll tollest kõnest on hakanud oma elu elama, kuid hoolimata mulle osaks saanud pahameelest ja solvangutest kirjutan sellele tekstile tänagi alla.
  • Mis toimub kahe inimese vahel, seda teavad ainult nemad kahekesi. Iga suhe on ainulaadne. Seepärast ei tohiks mitte keegi teiste järgi joonduda.
  • Laste heaolu on mulle praegu kõige tähtsam. Ja ma usun, et lastele on vanemate hea läbisaamine olulisem kui see, et nad elavad koos.
  • Ma saan aru, et ajakirju on vaja müüa ja veebilehtedel klikke koguda, et oleks üks üleni avameelne ja paljastav intervjuu. Aga see on minu elu! Päriselt minu elu, mitte meelelahutus lugejate jaoks.
  • Ma ei igatse mingeid n-ö nooruseaastaid. Tunnen end palju paremini kui kümme aastat tagasi ja see on midagi, mille olen kingituseks saanud aastatega. Ja valuga. Valu saab õpetada midagi, mida rõõm iialgi anda ei saa. Valu on õpetanud mõistma, sügavamale vaatama, mitte hinnanguid andma...
  • Aga kõige olulisem on leida põhjus, et armastada iseennast. Mul on omas nahas täitsa hea olla. Ma ei tahaks oma elu vahetada mitte kellegi teise oma vastu.


  • Kui mängid rolli, mille emotsionaalne kraad peab olema kõrge, siis see tekitab ärevust. Söön vähem, et vaim oleks terav, ja kogu aeg on meeles, mis õhtul ees ootab.
  • Etenduse ajal tahan olla selles hetkes. Lava taga ei saa ma kunagi raamatut lugeda, sest see viib mõtted mujale.
  • Kes siis veel seriaalides mängima peaksid, kui mitte näitlejad? See ongi meie amet. Öeldakse, et näitlejad teenivad endale kommiraha, kui mängivad seriaalis või reklaamis. Aga sellega ei arvestata, et ka teatripalgad on masust saati kärbitud. Praegu teenivad näitlejad lisatöödega hoopis leivaraha. Mina ei viska küll kellegi vastu ühtegi kivi.
  • See, et minu nägu on vahel ajakirja kaanel, ei tähenda, et minu elu poleks sama lihtne ja keeruline nagu kõikidel teistel. Meie töö on lihtsalt kõikide silmade all, aga muus osas pole küll mingit vahet. Mured on kõigil samad.
  • Nooremana olin väga suur unistaja, enam mitte. Loodan, et suudan kasvatada oma lapsed inimesteks, kes on iseseisvad ja saavad elus hakkama. Aga see pole asi, millest unistada, vaid midagi, mille nimel iga hetk tegutseda.



  • Kui ma nüüd sellele kevadele tagasi vaatan, siis saan aru, kuidas mul vedanud on. Esiteks, et on võimalus olla maal, looduses. Hindamatu luksus on võtta see aeg üleni maha. Kõigest liigsest. Ma olen selle eest väga tänulik. Samas kui ma pidin matemaatikaülesandeid kontrollima, ehmatusega avastama, et peast arvutamise asemel on hoopis kalkulaatorit kasutatud, nõudnud seejärel kõige mahakustutamist ja uuesti tegemist. Siis, issand, teil on jälle kõht tühi! Neil hetkedel polnud ma üldse mitte zen, aga selliste hetkede väärtust mõistad ikka tagantjärgi.
  • Ma olen näitleja, kellele publik meeldib. See annab lavale minemisele hoopis teistsuguse eesmärgi.
  • Teatris tuleb tihti ette seda, et sa pole lavastajaga üldse nõus. Su isiklik teatrimaitse võib olla erinev või läheneb lavastaja materjalile sinust erinevas suunas. Siis jääb viimane sõna alati lavastajale.
  • Mikrofon võimaldab mul pääseda publikule väga lähedale. Ma saan sosistada. Ja see on luksus, mida teatris ju ei ole. Olen lavaaugus õues mänginud küll ja tean, mida tähendab see, et sa pead niimoodi rääkima, et sind on publikule kõige tagumisse nurka kuulda.
  • Monolavastuse puhul on tihti küsimus, miks inimene üldse räägib, kas ta räägib seda publikule või ta räägib endamisi iseendale või ta räägib läbi mingi tegevuse või on tegemist stand up'i tüüpi lavastustega, kus tegelane mängib läbi mitmeid erinevaid karaktereid.
  • See on lavastuse peateema: armastus. See, mis inimeste vahel on, oli nii sada aastat tagasi ja on samasugune ka tulevikus. Kui kasutada näitlejate stampvastust küsimusele, millest lavastus räägib, siis see räägib inimestevahelistest suhetest. Mingis mõttes räägib kogu maailma dramaturgia ja filmikunst inimestevahelistest suhetest. See on maailmas kõige olulisem asi.
  • [Jean Cocteau' "Inimese hääle" kohta:] Enne esietendust on seda raske öelda. Aga teksti esimene lugemine oli käivitav. Tekkis tunne, et seal on, mida mängida, nii kõrgeid kui madalaid noote.
Olles teatris töötanud juba väga palju aastaid, on mul ka mõistmine, et sellise kaaluga materjale liiga tihti teele ei satu. On õnn, kui see juhtub mõne aasta tagant. Ja alati pole materjal ise niivõrd nõudlik.
  • Mis puudutab prantsuse kirjandust ja kino, siis nad on teistest maadest väga eristuvad. Kui Houellebecqil midagi ilmub, siis ma loen selle ikka läbi. Mulle on prantslaste temperament võib-olla mõistetavam kui näiteks itaallaste oma. Ma olen prantsuse keelt natuke õppinud, aga see on jätkuvalt salakirg, ma tahaksin seda palju rohkem osata, sellest kultuurist rohkem teada ja seda mõista.
  • Kui sa oled 40-aastane naine, siis küllap sa oled elus üht-teist tundnud ja kogenud, mina niisamuti. Aga see on ikkagi näitemäng, mina olen näitleja, kes teeb oma tööd.
See materjal on juba kirjutatud väga isiklikult. Kui inimene on elus armastanud, siis on seal väga palju tuttavat ja ma ei usu, et mind puudutaks see kuidagi erilisemalt kui kõiki teisi inimesi.
  • See 40. sünnipäev mõjub kuidagi ergutavalt. Ma ei arva, et ma olen vana ja kõik on läbi. Kuigi ma just lugesin intervjuud näitleja Judy Denchiga, kes on 85-aastane. Talt küsiti, et kas 80 on siis uus 70. Ta vastas et ei ole! Ja et vana olla on ikka väga vastik. Aga 40 ei ole veel 85. Ma tunnen ennast oma vanuses äärmiselt hästi.
Mõned aastad tagasi ei oleks ma julgenud ette võtta sellist lavastust nagu nüüd. Aga praegu tunnen, et see on midagi, mida ma tahan teha, võtta see vastutus ja minna lavale.
Kogemust on tulnud, silmaring ja teadmised on laiemad kui noorena, hakanud mõistma seda, mida kümme aastat tagasi veel ei mõistnud. Elu, kogemine ja kasvamine on ikkagi nii tohutult põnev.
  • Ma arvan, et mul on olnud väga õnnelik näitlejatee. Ma olen saanud teha kõike, mida Eestis on võimalik teha. Aga kuna ma olen niivõrd inimeste inimene, siis eredad tööd on seotud eelkõige nende inimestega, kellega töö mind on kokku viinud, ja kes on minu jaoks asjadele uue suuna ja vaate andnud.
  • Häälest on vähe. Me vajame inimlikku lähedust ja kontakti. Nii lihtne see ongi. Kui ma tulen linna, siis jääb mu kass paariks päevaks üksinda maale. Ja kui ma maale tagasi lähen, siis ta kõigepealt sõimab mind ja tuleb siis mult silitust välja lunima. Ka inimesel on vaja paitust. Lapsel on vaja paid, lapsevanemal on vaja paid, sõbral on vaja paid. Puudutust.


  • Mingis mõttes saan aru, et bluus ei peaks minu, 35-aastase naisterahvaga kokku käima. See tundub olevat vanade meeste muusika, aga nagu olen ka varem öelnud: see on olnud osa muusikast, mida minu kodus kuulati, kui ma üles kasvasin. See ei ole mulle ei võõras ega kauge.
  • Mul on kellegi teise kirjutatud tekstile isiklik emotsionaalne kate. Teisiti vist ei saakski. Muidu tegeleksin esitamisega, estraadiga: mängin, et ma olen kurb sellise kurva muusika saatel. Ma igatsen olla laval kohal võimalikult päris emotsioonidega.
  • Publiku osalus on lavalt tunnetades oluliselt suurem, kui inimene saalis arvata oskab. Ma nimetaks seda mingiks energiavahetuseks. Tavaliselt tean juba ette, et proovis jääb mõni asi olemata, sest kui publik on juures, siis ma panen endast välja väga palju rohkem kui proovis. Ma ei oskagi teisiti. Tunnen ennast laval väga mugavalt, mul on seal hea olla.
  • Ma arvan, et näitlejana olen analüütilisem ja teadlikum sellest, mida ma teen, kui muusikas. Kahtlemata on minu teadmised teatris ka suuremad. Muusikas panen rohkem kõhutunde pealt.
  • See on ju väga hea, kui renomee on laitmatu. Kuigi tegelikult olen üleni normaalne inimene, kõikide tunnetega. Nii mustade kui ka rõõmsate päevadega.
  • Mind vist võlub, kui ma kuulen kirglikkust, mis on segatud professionaalsusega.
  • Ikka küsitakse, mida ma kõige rohkem naudin, kas teatri- või filmitööd, multikate dubleerimist või laulmist. Vastan alati, et ma naudin seda kõike. Ju ma siis olen nii killustunud isiksus, et kõik mahub ära. Igaks asjaks on oma hetk või aeg, aga üks pole teisest halvem või parem.


  • Ööpäevas on mõnel inimesel kindlasti rohkem tunde kui minul, kuidas see küll nii on...
  • Olengi rohkem vist selline tõsine tüüp, see lõkerdamine on pigem mingi fassaad või avalik kuvand, mida suuresti loob ja võimendab meedia ise.
  • Mulle meeldiks, kui intervjuul oleks ka mingi muu, suurem eesmärk. Miski, mis paneb mind päriselt ka elu üle järele mõtlema. Kui aga keegi tahab lihtsalt intervjuud minust endast ehk õigemini lihtsalt sellest fassaadist, olen ma väga osav ära ütlema, absoluutselt kohe.
  • [Doonorlusest:] Esimene teadmine tuli vanematelt, sest kodus oli meil üsna tavaline fraas, et ema või isa käis täna verd andmas. Esimest korda läksingi verd andma pigem uudishimust. Ehk nakatas mind ka vanemate eeskuju.
Nõela ma ka ei karda, vastupidi, vaatan meeleldi kogu protseduuri pealt. Ja arsti elukutse on minus alati aukartust äratanud. Ise kedagi nõelaga torkida pole ma tahtnud, ka arstiks saada mitte, kuid mingi põnevus on seda kõike saatnud.
Taustal on alati olnud ka teadmine, et minu veri võib olla kellelegi väga vajalik. Ning mu enese jaoks on väga meeldiv ka teadmine, et iga teatud aja tagant läbib mu veri kindla kontrolli ja kui seal oleks midagi, mis on sobimatu, eeldan, et minuga võetakse siis ühendust. Ja pealegi – kehale on ju vahel lausa kasulik n-ö aadrit lasta.
  • Olen korra olnud olukorras, kui tuli kiirabi kutsuda naisele, kellele auto ülekäigurajal otsa sõitis. See hetk, kui sa oled trauma kõrval ja aeg peatub… Reaalselt ongi ajal hoopis teine tihedus, midagi nii õudselt muutub.
  • Mõned meist jaksavad head olla, samal ajal teised muudkui vinguvad. Kuidas verekeskuse õed naeratada jaksavad?
See on ilmselt vastastikune, sest inimesed tulevad nende juurde ju ainult heade kavatsustega. Mitte keegi ei küsi seal: miks ma pean nii kaua ootama? See oleks jabur! Ja sa ei torma sealt kohe ka minema, vaid võtad hetke enesele, taastumiseks.
  • Väga raske on ise positiivset energiat jagada/kiirata, kui seda pole kuskilt ammutada või vastaspoolelt midagi tagasi ei saa.
  • Ühtlasi on kõik suhtumise küsimus. Kindlasti on neid, kel on väga raske, kuid kes oskavad selle juures olla õnnelikud. Ja on ka neid, kellel on pealtnäha kõik hästi, ja nad ikka ei leia ühtegi päikesekiirt.
  • Ma usun päriselt ka, et saab õnnelik olla, kui sa nii otsustad. Lihtsalt. Kuidas sa ise oma elus olevale vaatad, sellesse suhtud ja seda hindad. On ju nii palju, mille eest tänulik olla!
Meie rahvale on aga omane näha kitsaskohti. Kasvõi seesama väljend: "Kas me sellist Eestit tahtsime?"
Kui ma küsiksin seda praegu oma 85-aastase vanaema käest, ütleks ta, et nii hästi kui praegu, pole meil kunagi olnud. Muidugi, saabki paremini olla ja ma ei väida, et me elame ideaalses ühiskonnas, kuid nii must see pilt ka ei ole.
  • Minu vanavanemad küüditati 1941. aasta juunis, vahetult enne oli neil reaalne võimalus Eestist lahkuda ja nende lähemad sõbrad läksidki. Kuid nemad ei läinud, sest nad ei suutnud uskuda, et see samm on tõesti vajalik. Et olukord võibki nii hulluks minna. Sest Eesti Vabariik oli ju olnud ja kestnud ja...
Kuid riik võib olla kui inimelu. Ühel hetkel on ta siinsamas su kõrval, aga järgmisel teda enam polegi, kunagi. Seda enam ma mõtlen, et ongi nii palju, mille eest tänulik olla. Antud hetke eest just!
  • Rollid leiavad alati näitleja, mitte kunagi vastupidi, see on täiesti kindel.
  • Ma ei julge öelda, et Evitat oleks vaja, eks ta oli natuke hull ka. Kuid ma olen päris kindel, et naised on poliitikas hädavajalikud, sest ühiskond on ikka liiga palju meeste poole kaldu.
Kui naine tuleb poliitikasse, siis olgugi et ta on lõpetanud ülikoolid, ta võib olla isegi kõrge kraadiga jurist, aga ta peab end ikkagi hakkama algusest peale tõestama.
Et jah, mul on õigus siin olla ja ma olen tõesti intelligentne. Ehk kerkivad esile need teemad, mis meeste puhul jäävad sootuks püstitamata. Aga usun, et poliitika võiks olla tervem, kui meeste ja naiste vahel valitseks tasakaal. Me elame siin ju koos ja meid on üsna võrdselt siin maailmas.
  • Oma kogemusest rääkides – tegelikult ei tuleks ma selle pealegi, et näiteks lapse arenguvestlusele läheb ainult ema. Läheme ikka koos abikaasaga, sest laps saadakse ju koos ja teda kasvatatakse ka koos. Ta on ju meie laps ja on oluline, et vanemad saavad asjadest ühtemoodi aru.
  • Aga minu töös – kui võtta maailma dramaturgia – pole midagi teha, meestele on lihtsalt loodud nii palju kordi rohkem rolle ja tänu sellele on neil ka palju rohkem võimalik teha. Paratamatult satun olukorda, kus näitemängus, võtame näiteks "Hamleti", on 12 rolli, kuid neist on ainult kaks naised, Shakespeare pole lihtsalt rohkem ette näinud. Õnneks on need rollid nüüd ka päriselt naistele antud, mitte nagu vanasti, kui mehed panid kleidid selga ja naistel polnud teatrilavale asjagi.
  • Linnateatri kolleegide seas on väga palju neid, kellele vaatan alt üles, aga mingis mõttes need näitlejad, kellega ei ole nii palju kohtunud, kes on teises teatris, kuskil eemal, tunduvad kuidagi põnevamad. Eesti kontekstis on nimede ütlemisega ju alati raskusi, lahkunutest valida oleks muidugi lihtne, aga paljusid neid ei ole oma silmaga näinud.
Hea küll, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste. Neis on suursugusust ja ürgsust. Seda ma imetlen.
  • Ennast ma nii analüüsida ei tihka, mul on küll ettekujutus sellest, milline näitleja ma tahaksin olla või mida ma laval hindan. Ja siis on mul mingisugune teadmine lähedastelt saadud tagasiside põhjal. Aga seda, kuidas ma tegelikult publikule paistan, ma ei tea, ja tegelikult isegi ei taha teada. Mul on sellega hästi, las igaüks näeb nii, nagu näeb. Usun millegipärast, et see erineb päris-Evelinist ikka väga palju.
  • Teatris on ütlemine: energiat tuleb raisata, et seda tagasi saada. Lavastaja Adolf Šapiro sõnul peab lausa pillama, ülevoolavalt, kuid mitte ülemeelikult.
Põnev on ka see, et energiat võib anda isegi siis, kui oled laval poole ajast vait. Kui seesmine tegevus on paigas, saad endale lubada seda luksust, et sa ei anna end nii kergelt kätte. Samal ajal eeldavad minimaalsed välised vahendid veel rikkamat seesmist elu.
  • Märkasin videosalvestisi vaadates, et Piafi käed olid alati pigem staatilised. Aga kui emotsionaalne kraad tõusis teatud tasemele, oli see kuidagi teistmoodi kui see, et ma tõstan nüüd oma käed ja esinen. Oli pigem, et ma ei saa enam teisiti olla, ma pean oma käed tõstma, et lauldu mõte jõuaks üleni publikusse.
Aga nende minu kätega… Pärast telekast vaadates olin üllatunud, kui suured ja soonilised mu käed paistsid. Tegelikult on need mul hoopis väikesed ja siledad nagu lapsel. Grimmis ei tehtud nendega muud kui kleepisime kunstküüned. Ilmselt oli see telekaamera maagia.
  • Olen mõelnud, kui väga oleme me mõjutatud inimestest, kellega koos elame. Teinekord, kui kuulan kedagi, taban end mõttelt: huvitav, kas need on nüüd tema mõtted või tema abikaasa omad? Ja kui on ka tema abikaasa mõtted, pole selles ju midagi halba. Abielus ollakse ühel hetkel nii tihedalt põimunud. Nii mõtlen ja siis ütlen endale, et need on selle perekonna mõtted.




  • Mingi teatud annus bravuuri on minus alati olnud.
  • Televisioon annab noorele näitlejale kiire tuntuse, aga teisalt on see ka mingis mõttes vastutust tekitav või kasvatav, sest kui sa esimeste töödega ei õnnestu nii hästi, kui tahaksid, siis see võib su karjäärile negatiivse hoo anda.
  • Evelin Võigemast, intervjuu: Eriti tore on tegelikult, kui keegi täitsa võõras inimene toidupoes või kus iganes kohas võtab julguse kokku ja tänab mingi konkreetse töö eest – see vahel on veel kõige südantsoojendavam.


  • Ma arvan, et armastus on ikkagi universaalne tunne ja siin sugu ei mängi mitte mingisugust rolli.
  • Armastus, ma arvan, on igas mõttes elu käivitav jõud ja see, et sa saad elu jooksul ka pihta, on loomulik ja käib inimeseks olemise juurde.
  • Mikrofon annab võimalusele tulla inimestele hästi lähedale kõrva, annab võimaluse sosistada. Asi, mida tegelikult teatrisaalis on raske teha, sest juba tehniliselt pead olema kaugemale kuulda.


  • Vaatasin ennast hommikul peeglist, laste legoklotsid jäid talla alla – no mis alasti pildile mineja mina olen?!
  • [Lavastusest "sugu: n":] On ju teada, et teatris on naistele vähe rolle, mehed teevad ägedaid asju, aga naised... Ja rääkides naistega eri eluvaldkondadest, see teema kasvas ja läks laiemaks. Selgus, et mitte ainult meie ei tunne end kuidagi alaväärsena, vaid ka teised naised. Me nägime, kuidas ühiskond ja meedia sildistavad naisi.

Välislingid

muuda
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Evelin_Võigemast&oldid=63044"