Aino Põldmäe-Undla

Aino Põldmäe-Undla (ka: Undla-Põldmäe, aastani 1935 Krimm, aastast 1935 Undla, abielus Põldmäe, 9. mai (vkj 26. aprill) 1910 Undla vald, Virumaa – 16. veebruar 1992 Tartu) oli Eesti kirjandusteadlane, kes tegeles peamiselt 19. sajandi eesti kirjandusega.

"Koidulauliku valgel"

Aino Undla-Põldmäe, "Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid". Tallinn: Eesti Raamat, 1981.

• Kui lõpuks seisatada luuletuskogu kui terviku ees ja püüda tabada tema eripära, tema toodud uut sellel ajastul? Siin on Jannseni toimetustoast ja värsikoolist tulnud laulikneiu oma kirikliku fraseoloogiaga, surmaingliga ja sealpoolse elu lootustega, väikekodanliku rahulemanitsuse ja endassepöördumisega. Siin pole veel pettumuste vaevu. Elab siiras lapseusk taevavägedesse ja oma isa teguviisi õigsusse. Ja siiski on siin midagi teisiti. Jannseni laia optimismi asemel õhkub kõigest autoripoolset sõnulseletamatut eleegilist hingust, tütarlapse muret ja hingerahutust. Armastus, mitte nauding nagu Jannsenil, vaid hingeline rikkus, mis alles avab maailma tõelised väärtused. ("L. Koidula "Vainulillede" algupärast"), lk 42
• Kui Jannseni külajuttudes vähenõudliku ja vaga üksikisiku voorusi ülekaalukalt tasutakse jumaliku ettehoolduse korras varandusliku õnne ning rikkusega, siis Koidula juttudes käib võitlus inimkonna progressi, mõttevabaduse, rahvaste vabastamise eest — ajaloolistes palades, või inimese tundevabaduse ja rahva valgustuse nimel — külajuttudes. Erinev on ka isa ja tütre juttude ideoloogiline kohandamine. Kui Jannsen lisab üsna mõõdukale Hornile rohkesti õpetusi ja jumalasõna, siis Koidula jätab kiriklikud ja vaimulikud motiivid kõrvale ning leiab võimalusi näidata ususallimatuse kalkust, üliusklike variserlikkust, usukuulutamist kui röövimise, maadevallutuse, loodusrahvaste hävitamise ja kullahimu maski. ("Koidula jutukirjanduse arenguteest ja suhetest"), lk 85-86
• Kui kitsarinnalises, kadaklikus Tartus äratas võõrastust naisajakirjaniku igapäevasusest kõrvale põikav tegevusala, siis seda enam veel tema boheemlaslik töölaad. Nagu mitmed suured kirjanikud, nii on ka Koidula oma tavaga — anduda täiesti loomingulisele palangule ja vältida kõike välist — kirjutamishoos hüpanud hommikumantlisse või töökitlisse, tulnud korraks alla kohvilauda ja kadunud siis jälle oma ärklituppa. Nii oli nähtud teda just ta lavatükkide sünniaastail. Kaaskodanikke, ka näidendi osaliste comme-il-faut-tunnet šokeeris ja riivas, et Kirjaneitsit võis kella 10 paiku veel hommikumantlis leida. ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 171
• Imestuse ja kahetsuse kahin tõuseb Lydia tutvuskonnas, kellele kihlus tuleb üllatusena. Et "Vanemuise tütar", emantsipeerunud, abielu pelgav Lydia on üldse mõelnud mehele minna, et ta on "leppinud nii vähesega", et väljavalitu on saksameelne, et nüüd peab tulema ka Koidula "tõekspidamiste järsk muutumine". Kuivõrd Kirjaneitsi elumuutus on üldine, rahvuslik mure ja kaotus, ilmneb mitmete väljapaistvate eestlaste õnnitlustest. Nii loeme J. Adamsoni kirjast: "Meie mõtlesime, et isamaa ainult Teie peigmees pidi olema." ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 177
• Koidula isikliku elu murrang ühtib imelikult meie rahvusliku liikumise eri rinnete tekkimisega. Need omakorda, tuues kaasa muutusi, laienevad ja süvendavad seda murrangut. Ühelt poolt jaheneb vahekord Koidula endise idee- ja võitluskaaslase C. R. Jakobsoniga. Teiselt poolt kiirendab kodunt lahkumise otsust isakodus tekkinud olukord — rõhutatud ettevaatlikkus (ka Hurda puhul) sakslastesse suhtumisel. Mureneb Koidula suur sõprus oma kasvataja Kreutzwaldiga. ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 190
• Koidulale on Kreutzwald ainuke temaväärne, avarapilguline sõber ja tunnete ning mõtete vahetus kirja teel on kummalegi kujunenud asendamatuks vaimseks rikastumiseks ja tarviduseks. Koidula oli see, kes suutis vananevast kahtlevast Võru tohtrist välja tuua tundeinimese — Viru lauliku kõigi ta romantiliste noorusunelmate esilemanamisega. ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 191
• Kreutzwaldi täiesti egoismita suurus ilmneb Koidula kihluse eelsetel kuudel. Ainukesena terves Eestis püüab ta tasandada lauliku tulevikuteed, see on mure Koidula kui harukordse isiku, rahva suure talendi, patrioodi arenemisvõimaluste pärast. Ta ütleb Koidulale ka varjamatult, et tema lahkumine Liivimaalt on eksitus nagu see abielugi. Koidula ei kuula Kreutzwaldi hoiatusi. ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 192
• Neil viimastel Tartu-aastatel sünnib otsustavaim murrang Koidula elus. Järsku jõuab ta oma isikliku elu näiliselt tasasest voolust, mis luuletaja sõnade järgi oli "nagu jõgi aasade vahel, madal, ühetooniline", avamerele, kus ootamatud tormid paiskavad ühest ohust teise. Need aastad sisaldavad luuletaja tõelise eludraama, kirjatud välistest sündmustest ja sisevõitlustest. Ühel pool siis — suur välisreis, kaks reisi Kroonlinna, kihlus, pruudipõlv, pulmad, lahkumine kodumaalt; teisel pool — üürike armuõnn, langemine pettumuse kuristikku, õnnemälestuste hajutamine; siis pikk, närvesööv kihlusaeg, milles Lydia oma tugeva "mõistusliku refleksiooni" toel jõuab uue harmoonilise tundeni, milles aga kulub kogu ta elujõud ja tervis võitlusele naisesüdame ja oma kutsumuse vahel. ("Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)"), lk 193
• Kui mööname, et Michelsonil polnud mingit sisulist arusaamist Koidula luuleloomingust ja et see oma rahvuslikus osas oli talle koguni vastuvõetamatu, ei saa me ometi võtta Koidula Kroonlinna-aegset kõrgetasemelist luulet kui midagi juhuslikku. See on sündinud Michelsoni kodus, mille majanduslik tase võimaldas tal ajuti vabaneda perenaisekohustustest. Selles kodus on Koidulat rikastanud kodu- ja välismaised ning kirjanduslikud mõjud ja suvede loodusmuljed sedavõrd, et Kroonlinna hallid ning umbsed olud ei suutnud madaldada ta luule sisemist tuld ja eriti — vormilise täiustamise pinevust. ("Koidula oma mehe kirjades"), lk 232
• Abikaasadel on ühiseid vaimseid huvisid, nad seisavad intellektuaalselt ja eetiliselt teineteise kõrgusel. Koidula on hoitud ja ravitud. Mehe iseloomu raskemaks inimlikuks nõrkuseks Koidula seisukohalt on ta eitav suhtumine rahvusküsimusse. Koidula suudab väliselt olla mehele vapraks lohutajaks, kuid sisemiselt see umbus siiski, kus "rasket südant kellelegi ei saa välja puistata", purustab ja viib mõnikord hingeliselt talumatute kriisideni. Oma peidetult küdevat isamaa-armastust ja kojuigatsust on Koidula ometi saanud öelda oma luules. ("Koidula oma mehe kirjades"), lk 233
• On küllalt ära kaalutud populaarse Postipapa hilisem pluss- ja miinusroll meie Tartu renessansis. Kui aga iga algus on "raske, ning polelinne", nagu ütleb Jannsen ise, siis selle raske alguse leidlik teokstegija ta oli. Ta tõi vaimupõllule talupoegliku töörühmamise, rajas meie ajakirjanduse suure energiaga, oma tervist säästmata, ohverdas käe kirjutusvõime. Ja last not least: ta andis rahvale tagasi tema elava, rikka keele, pärandi, mis tütre loomingus sai kunstipärase viimistluse. ("J. V. Jannsen ja tema lemmikkirjanik J. P. Hebel"), lk 257