Mari-Liis Lill

Eesti näitleja

Mari-Liis Lill (sündinud 23. mail 1983 Tallinnas) on eesti näitleja ja lavastaja. Loomeliitude ühispleenumi 25. aastapäeva tähistamisel riigikogus pidas ta palju vastukaja saanud kõne "Mis on sellel pildil valesti?".

Mari-Liis Lill 2021. aasta Arvamusfestivalil

"Mis on sellel pildil valesti?"

muuda
Stoppard räägib 19. sajandi keskpaiga Venemaast. Meil ei kao inimesed üleöö, vähemalt mitte poliitilistel põhjustel. Meil on iseseisev demokraatlik riik, see on tohutu erinevus. Võiks öelda, et pildi taust on täiesti teine. Taust on täiesti teine ka võrreldes 25 aasta taguse ajaga, mil loomeinimesed maailma paremaks muutmise nimel kokku said. Seesama iseseisvus, millest sai tookord vaid ettevaatlikult unistatud, ongi käes. Kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime. Ja nõnda on.
Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvumise küsimus kõrvale jätta, võiks need lõiguti sõna-sõnalt ka täna ette lugeda. Tookord tunti muret selle pärast, et enesetappude, narkomaania ja alkoholismiga ollakse Euroopas juhtival kohal. Et kõik, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites. Et ollakse hoolimatu kultuuri ja looduse suhtes. Et süveneb usalduskriis riigi ja rahva vahel.
Kõlab kuidagi tuttavalt? Nii et kuigi meie pildi taust on täiesti teine, on joonistused millegipärast ikkagi poolikud - ilma seieriteta kell ja nii edasi.
  • Stoppard lõpetab Herzeni arutluskäigu sõnadega "teie olete ka sellel pildil." See tähendab, et mina olen ka sellel pildil.
Eemalt on lihtne vaadata ja arvustada. Pildil olla tähendab midagi ette võtta. Miks me kirume ainult kodus või garderoobis? Ette võtmine ei tähenda tingimata uue erakonna asutamist. Samas - miks on nii, et kui ma mõtlen endavanuste inimeste peale poliitikas, siis meenub mulle Priit Toobal... ja rohkem kohe hetkel ei välgatagi.
  • Jah, me võime rääkida sellest, et kunstniku positsioon on muutunud, et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimese sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu avalikus sõnas tuleks vaikida ja kui sõna on antud vabaks, siis vastutus hajub. Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb, mis nüüd mina hakkan. Ja ei hakkagi.
  • Ja siis kasvavad lapsed suureks. Kui on läinud õnneks, on neil kodust kaasas kindel jalgealune, see tunne, et osalus siin maailmas on oluline. Ja nad lähevad lasteaeda ning kooli ja saavad aru, et alati ei ole sobilik oma arvamust avaldada, et nende ettepanekud tundi elavamaks muuta ei ole teretulnud, aga kuni nad on võimalikult märkamatud, on kõik korras. [---] Aga ka kõige humanitaarsemas valdkonnas, ka kunstialadel, ka teatris, puutuvad need kunagised lapsed kokku suhtumisega, et ole õnnelik, et sa siin oled. Ole õnnelik, et sa üldse midagi teha saad, kui sulle ei meeldi, mine ära. Järjekord ukse taga on pikk.
Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on. Meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära! Ja nad lähevadki.
  • Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks. Et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest igaüks on varsti haruldus, oleks mida süüa ja kus magada ja mida pärast kooli teha. Aga eelkõige on tähtis, et need lapsed tunneks end vajalikuna. Ka need lapsed, kes ei ole viie rikkama riigi hulka jõudmist ära oodata ja on vahepeal suureks kasvanud.
 
Vikipeedias leidub artikkel