Kui kitsarinnalises, kadaklikus Tartus äratas võõrastust naisajakirjaniku igapäevasusest kõrvale põikav tegevusala, siis seda enam veel tema boheemlaslik töölaad. Nagu mitmed suured kirjanikud, nii on ka Koidula oma tavaga — anduda täiesti loomingulisele palangule ja vältida kõike välist — kirjutamishoos hüpanud hommikumantlisse või töökitlisse, tulnud korraks alla kohvilauda ja kadunud siis jälle oma ärklituppa. Nii oli nähtud teda just ta lavatükkide sünniaastail. Kaaskodanikke, ka näidendi osaliste comme-il-faut-tunnet šokeeris ja riivas, et Kirjaneitsit võis kella 10 paiku veel hommikumantlis leida.
Aino Undla-Põldmäe, "Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)", rmt: "Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 171