Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/juuli

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.
    • George Sand, "Kuradimülgas", rmt: "Kuradimülgas. Leidlaps François", tlk Tatjana Hallap, 1997, lk 8

2

Iga algus on
ju millegi jätk
ja sündmuste raamat
on alati lahti keskelt.

  • Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 16

3

usse ja maasikaid tuleb pidada silmas
hulkudes läbi rohu
sellel on kerge elada suvel maailmas
kellel ei ole nohu

mis kõik lõhnab ja kannab hinge seest tuulde
viimase mõrkja vimma
haistan õhku ja maasikavärv imbub huulde
lasen kõik minna

  • Viiu Härm, "*usse ja maasikaid tuleb pidada silmas...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 12

4

  • Võis öelda, et Prosper Castille'l oli tütar, kes temaga sarnanes. Juba teisest koolipäevast peale oli Flora hakanud oma võluvõimeid kasutama. Õpilased? Õpetaja? See oli publik, kes tuli vallutada, tunnid ja ülesanded olid palju väiksema tähtsusega! Kaaslaste arvates oli ta küll pisut veider oma lohakalt ettepandud põllega ja pikkade sassis juustega, kuid võimatu oli mitte naerda tema tempude üle! Tema väikestest tantsudest satuti vaimustusse, omavahel sosistati, et ta magab elamisvankris — see on niisama hea kui lageda taeva all! Ja tema igasugused väljamõeldised! Eks roninud ta ju ühe kullimängu ajal pärna otsa, et pääseda tagaajajast? See oli muidugi toonud talle kaks halba hinnet, aga ta ei arvanudki neid enam kokku, sest neid sadas tema peale nagu rahet. Vastupidi Gilles'ile oli Flora terase vaimuga ja ta pidas kõike ilma vähimagi vaevata meeles; kuid ta ei suutnud ei paigal püsida ega vaikida. Õpetaja seletas parajasti mõnd ülesannet. Äkki katkestas teda lõbus viisike: endastmõistetavalt Flora. Ja kes oli joonistanud mustale tahvlile need žestikuleerivad tondid? Jälle Flora. Kool oli temale ikka veel "Naljakas kool", etendus, kus tema oli lavatäht.

5

  • Kui jõulude ajal räägitakse sellest umbes 2000 aastat tagasi aset leidnud sündmusest, tänu millele me siiani neid pühi peame, jäetakse tavaliselt tähelepanuta mainitud loo skandaalsemad aspektid. Ehk noore vallalise tüdruku Maarja ootamatu rasedus ning see, kuidas tema kihlatu Joosep hoolimata sellest, et laps tema oma polnud, naise siiski enda juurde võttis ja klatšihimuliste kohalike silme eest teise asulasse sünnitama viis.

6

  • Kas ajalugu ei või ühel hetkel saada liiga palju? Kohvi ei tule mitte ära juua, vaid juua, nagu teab Stammgast Madis Kõivu "Lõputus kohvijoomises" — ajalooga tegelemise nauding ja tulu on selle pidevuses. Kui mõista ajalookirjutust — ka laval — tõlgendamisena ja muutuva kontekstiga sammu pidada, siis on ajalugu alati õhus, viljastamisvõimelisena nagu õietolm.
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 87

7

  • Tema tulevik kihutab temast mööda nagu tema minevikki, ainult veelgi halvem, sest selles ei ole vabadust, ainult abieluvoodi ja surivoodi võib-olla nende vahel ka lapsevoodi, ning kui ta kord sureb, siis poleks ta nagu elanudki.
    • V. E. Schwab, "Addie LaRue nähtamatu elu" ("The Invisible Life of Addie LaRue"), Tor Books, 2020

8

  • Harva võib möödunud aegu meenutada kurvastuseta, sest need on olnud kas paremad või halvemad kui praegused. Kui need on olnud rõõmsamad, õnnelikumad ja auväärsemad, siis kurvastab mälestus meid mõistagi ja seda veel palju enam, kui praegused ajad juhtuvad olema kurvad, õnnetud ja häbiväärsed. Kui endised ajad on olnud murelikumad, viletsamad ja haledamad kui praegused, siis on mälestus neist niisamuti kurblik, sest inimene saab tunda otsekui ühekorraga kõiki möödaniku õnnetusi ja nägurit, mis aja jooksul talutud.

9

  • Minni, alati lahke ja rõõmus, elas kokkusurutult oma ühetoalises majakeses. Sellises, mida lapsed joonistavad, kui kästakse panna pildile kodu. Keegi ei joonista kunagi oma päriskodu, seda, mis võib asuda üheksakorruselise paneelmaja kuuendal tasandil. Või suure rongijaama taha jäävas linnaosas alandlikult kõdunevat puulobudikku, mille esimese korruse aknad on vooderdatud keefiri- ja piimapakkidega, sest nii pole külmkappi vajagi. Tuuletõmbusest piisab. Minni kodu sobis kõigi laste unistusepildile. Ühe akna ja uksega kollane majake, mille tõrvapapiga kaetud katusest kerkib alati hoogsalt suitsev korsten.

10

  • Rose'i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose'i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.
"Tuhajuhanid," ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud.
  • Alice Munro, "Kuninglikud keretäied", rmt: "Kerjustüdruk: Flo ja Rose'i lood", tlk Ilme Rääk, 2014, lk 7-31 (lk 28-29).

11

see ongi olemasolemise tunne
tung mis aitab edasi elada -
püüelda horisontide poole
isegi kui nendeni kunagi
ei jõua

  • Joanna Ellmann, "*suurte tänavate looklevas rahus...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 57

12

  • Kui ma ilmale tulin, tundsid külaelanikud emale kaasa ja keegi ei soovinud isale õnne. Sündisin koidikul, kui kustus viimane täht. Meie, puštud, peame seda heaks endeks. Isal polnud raha ei haigla ega ka ämmaemanda jaoks, nii et naabrinaine aitas mu ilmale. Mu vanemate esimene laps sündis surnult, aga mina vupsasin välja põtkides ja kisades. Olin tüdruk riigis, kus poja sünni tähistamiseks paugutatakse püssi, tütred aga peidetakse ära, sest nende osaks elus on ainult süüa teha ja lapsi sünnitada.

13

  • Osaliselt on akadeemiline kultuur nagu hooplemise kultuur, sa pead oskama ennast väga hästi "pakendada", ja mõned oskavad seda paremini kui teised. Mõned pakendavad end nii hästi, et läheb omajagu aega, enne kui keegi aru saab, et ta on tühi kott.
    • Andra Siibak, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", 2019, lk 155

14

  • Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja kindad kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida fantaasia seab iga päev üles kõikidele tütarlastele.
    • Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981, lk 7

15

  • Kodus rääkisin ma sellest kahtlasest tüübist isale ning küsisin, kas onu Siga on tõesti meie sugulane.
"On küll," ütles issi ohates. "Ega sugulasi valida ei saa. Mõni on siga, mõni on jänes, mõni on armetu ussike. Siin pole muud teha, kui et üritada ise inimene olla. Ja mida parem inimene, seda toredam."
  • Piret Raud, "Kõik minu sugulased", 2017, lk 44

16

17

  • "Kas keedan kohvi?" küsis ema ja Vieno noogutas.
"Kas meil on?" küsis Vieno nii moepärast.
"Nõnnapalju ikke. Kui põleks, ei keedaks. Naasama lihtne sii elu oo. Kui oo, siis joodakse. Kui põle, siis põle ja jätetakse joomata."
  • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 230

18

  • Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
    • Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu, 18-19/1973, lk 7

19

20

  • Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.

21

22

  • Nüüd olen ma kaheksakümnendates eluaastates ning olen kogenud terve elutäie rõõme ja muresid. Ma ei suuda kannatusi ei unustada ega nendega leppida. Kuid vanadusel on siiski omad eelised. Üks neist on võimalus meenutada ja teine on õigus meenutada valikuliselt. Mina eelistan mäletada häid aegu.

23

24

  • Kirjaniku materjal on e l u s materjal, millest omakorda luuakse uus elu.

25

  • Igal elulool on oma ainulaadsed jooned, igal laagril jätkus erineva iseloomuga inimeste jaoks erinevaid õudusi. Saksamaal võisid vangid surra julmuse, Venemaal meeleheite tagajärjel. Auschwitzis võisid sa surra gaasikambris, Kolõmal lumes surnuks külmuda. Sa võisid surra Saksamaa metsas või Siberi tühermaal, surra kaevandusõnnetuses või surra loomavagunis. Kuid lõpuks oli see ikkagi vaid sinu elulugu.

26

  • Teadlase elu on niivõrd spetsiifiline, et kui su pereliikmed pole just sama valdkonna teadlased, on väga keerukas neile oma tööalaseid muresid kurta. See on müstiline, imelik maailm – selleks, et keegi väljastpoolt saaks sulle kaasa tunda, pead pool tundi kogu süsteemi lahti seletama.

27

28

iga provints on omamoodi Tšernobõl
aga võib-olla olen mina tuumaelektrijaam
mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu

  • Triin Tasuja, "köögis istudes aknast välja", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 5

29

  • Luulu lonkis lähemale rõdule, et vaadata ilusat maastikku, mis ümbritses sugulaste linna. Oli olnud suur vihmasadu. Tuhanded järvekesed läikisid mustikapuude vahel ja peegeldasid hiiglasuuri marju vaiksel veel. Õhk oli tolmust puhas ja magusalõhnaline. Luulu hingas sügavasti ning tundis kohe, kuidas uus jõud ja julgus temas kasvasid. Järsku jäi ta üllatunult kuulama. Imekaunid helid kostsid linna sügavusest. Muusikast võlutuna unustas Luulu kõik mured. Oh, kuidas mängis ritsikas oma viimasest lennust! See mäng uimastas kuulajaid. Suures Kõrgevalli koobassaalis mängis roheline külaline nii võluvalt, et punased kuulajad kerges värinas õõtsusid. Neid piinas seletamatu tahe avada juba praegu tiivad ja kaduda teadmatusse kaugusse.

30

  • [Mrs. Dean:] "Meil siin, mr, Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka."

31

  • Need kõik on ju pisiasjad, mis neist ikka. Ei tohi takerduda sellistesse asjadesse, kui küsimus on inimese mälestuses. Peab looma kauni mälestuse, see tuleb puhastada kõigest häirivast, nii nagu kõõm harjatakse juustest välja.
Mälestuste suhtes peab alandlik olema.
  • Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 9

alamlehed