Võis öelda, et Prosper Castille'l oli tütar, kes temaga sarnanes. Juba teisest koolipäevast peale oli Flora hakanud oma võluvõimeid kasutama. Õpilased? Õpetaja? See oli publik, kes tuli vallutada, tunnid ja ülesanded olid palju väiksema tähtsusega! Kaaslaste arvates oli ta küll pisut veider oma lohakalt ettepandud põllega ja pikkade sassis juustega, kuid võimatu oli mitte naerda tema tempude üle! Tema väikestest tantsudest satuti vaimustusse, omavahel sosistati, et ta magab elamisvankris — see on niisama hea kui lageda taeva all! Ja tema igasugused väljamõeldised! Eks roninud ta ju ühe kullimängu ajal pärna otsa, et pääseda tagaajajast? See oli muidugi toonud talle kaks halba hinnet, aga ta ei arvanudki neid enam kokku, sest neid sadas tema peale nagu rahet. Vastupidi Gilles'ile oli Flora terase vaimuga ja ta pidas kõike ilma vähimagi vaevata meeles; kuid ta ei suutnud ei paigal püsida ega vaikida. Õpetaja seletas parajasti mõnd ülesannet. Äkki katkestas teda lõbus viisike: endastmõistetavalt Flora. Ja kes oli joonistanud mustale tahvlile need žestikuleerivad tondid? Jälle Flora. Kool oli temale ikka veel "Naljakas kool", etendus, kus tema oli lavatäht.