Sheri S. Tepper

Sheri S. Tepper (sünninimega Shirley Stewart Douglas; 16. juuli 1929, Littleton, Colorado osariik, USA - 22. oktoober 2016, Santa Fe, New Mexico osariik, USA) oli USA ökohumanistlik ulme-, õudus- ja krimikirjanik.

"Värav naiste maale"

Tsitaadid väljaandest: Sheri S. Tepper, "Värav naiste maale", tlk Viivi Verrev, 1999.

Stavia nägi end justkui pildil, väljastpoolt, tumedasse rüütatud kogu, kes laks mööda õrnast varakevadisest vihmast läikivate kividega sillutatud tänavat. Mõlemal pool rentslis nirisesid lalisedes ja kurisedes iseendast lapsikult rõõmu tundvad ojakesed. Karniisidega majad naeratasid vastastikku küünlavalgete akendega, räästad kaitsvalt sissepoole tõmbunud, - kuid vihm pääses ikkagi aknaid kriimuliseks tegema, nii et küünlavalgus ei paistnud mitte kergelt vesistavat, vaid mõnuga ja lahinal nutvat, nagu pärast südantlõhestavat draamat kaotatud või õnnetust armastusest. (lk 3, romaani algus)

Nagu niisugustel puhkudel tavaliselt juhtus, tundis Stavia, et ta on muutunud mingi võõra näidendi osatäitjaks, kes ei tea täpselt ei teksti ega sisu ning kes ootab hirmuga lõpplahendust. Kui lõpp üldse tulebki. Seistes silmitsi üllatava ja ettearvamatuga, oli tema harjumuspärane, igapäevane mina sageli täielikus segaduses ega suutnud teha muud kui laval kõrvale tõmbuda, käsi kergelt kulisside poole ette sirutatud, et anda märku teisele tegelasele - sellele Staviale, kes tuleb paremini toime, kellele on antud suurem improviseerimisjõud ja laveerimisoskus, mida nende sündmuste puhul vaja läks. Kui õige tegelane lavale tuli, jäi tema igapäevane mina tagaplaanile vaatama, juhmistatud tundmatu dialoogi ja stseenide keerukusest, millega too teine, too näitlejast Stavia, imekombel toime paistis tulevat. (lk 3)

Kõrvaltvaatajast Staviale hakkas eriti silma valguse laad. Hämarus. Pilvede hall ja lehtede tuhmjas roheline. See valgus oli täpipealt õige - sobis hästi tüki meeleoluga. Nostalgiline. Melanhoolne, ilma täiesti masendavaks muutumata. Läänes murdsid läbi pilvede paar videviku päikesekiirt, pikka salapärast viirgu, nagu oleksid taevased helgiheitjad otsinud üht kadunud inglit, aga võib-olla hoopis mõnd Hadesest põgenenud hinge, kes püüab meeleheitlikult leida paradiisiteed. Või valgustasid nad ümbrust, et otsida pimedal merel kaluripaati, kuigi Stavia ei suutnud kohe kujutleda põhjust, miks taevastel jõududel peaks kaluripaati vaja minema. (lk 3-4)

Puhanguline meretuul tõi varakevadiste lillede ja mändide lõhna ning Stavia peatus hetkeks, küsides endalt, mida see lavakujundaja õieti kavatses. Kas talle taheti midagi meelde tuletada? Kas kogu see küünlaleekide õdusus ja vulisevad rentslid olid eelmänguks sellele rohelise valguse sulnile kurbusele ja mahedalõhnalisele hägule? Tegelikult oli liiga vara midagi arvata. Vahest oli see vaid lavastaja viga, kuigi võis olla tegemist ka sihiliku juhtmotiiviga. (lk 4)

Künka jalamil muutus tänav tasaseks ja suubus Sõduri platsile, mille kalget sillutist ümbritsesid kolmest küljest korruste kaupa raskepärased, inimtühjad sammastikud. Võlvitud kivist sammaskojad olid vanad vapluseelsed rajatised. Tänapäeval midagi sellist ei ehitatud. Midagi nii suurejoonelist, nii väärikat, nii tarbetut. Tseremooniaplats tundus palju inimtühjem kui selja taha jäänud tänavad. Võlvid valasid pealtvaatajate puudumise pärast pisaraid; platsi läikivad kivid nutsid taga marssivaid jalgu, trummide tra-ta-taad, sulgede lehvimist ja piikide raksatust, kui neid au andes põm-kõm! vastu maad põrutati. Mahajäetud plats tihkus nagu hüljatud armuke. (lk 4)
Kuidas võis ta küll unustada, et poiss oli viisteist täis? Noh, ega ta polnud unustanud. Ta ise oli kolmkümmend seitse, seega Dawid oli viisteist. Ta oli olnud kahekümne kahe aastane, kui... kui kõik juhtus. Kogu teesklus, et kutse ootamatult tuli, oli lihtsalt mäng, tulutu katse end veenda, et võiks juhtuda midagi ettearvamatut, kuigi ta teadis väga hästi, mida loo arenduseks vaja oli. Vaatamata Dawidi pühadeaegsetele rituaalsetele külaskäikudele, kojutulekule kaks korda aastas - mille jooksul algse lahusoleku häbelikkus muutus esiteks kiindumuseks, siis uuesti häbelikkuseks, lõpuks aga võõrandumiseks, mida oligi oodata, kuid mis seepärast vähem valus polnud - kõigele sellele vaatamata oli ta otsustanud mõelda poisist nagu siis, kui too alles viiene oli ja sõdurite hoole alla läks.

Seega pidi ta end nüüd tagasi hoidma, et mitte tolle lapsega rääkima hakata, sest see, kes särava turvise ja kõrge kiivriga, mossis huuled torus, tema ees seisis, ei olnud laps. Ei olnud enam laps. (lk 5)

Benedale olid hakanud meeldima retoorilised küsimused ja tühjad hüüatusfraasid, sest tal oli vajadus täita vaikust väikeste plahvatavate helidega, nagu oleks läinud lahti rida paukkompvekke, mida enam pidama ei saanud, kui kord nöörist tõmmati, ning mis olid kindlasti iseenda painajate peletamiseks plahvatama pandud. (lk 8)

Kui nad mööda tühje tänavaid tagasi läksid, märkas kõrvaltvaataja Stavia, kes oli nüüd uuesti iseenda peremees, jälle valgust. See, mida ta enne nostalgiliseks ja sulnilt kurvameelseks oli pidanud, tundus nüüd kahkjas ja sinakas. Valgus oli haav, ning see tuikas ja valutas. (lk 8)

Oleks ta vanem olnud, lubanuks ta midagi tõsisemat, ja võib-olla oleks Suur Ema seda tähele pannud. Kümneaastaselt polnud eriti millegagi kaubelda. Muidugi ütleksid Morgot ja Myra, et pole mõtet anda lubadusi ega püüelda muutuste poole, sest Suur Erna ei kauple. Jumalanna ei muutnud naiste tahtmiste pärast meelt. Tema tee kulges omasoodu. Nagu ütlesid templiteenrid: "Ei mingit sentimentaalsust, ei mingit romantikat, ei mingeid võltslootusi ega ennasthellitavaid valesid, olgu vaid see, mis on!" Ja see jättis naiselikule algatusvõimele väga vähe ruumi, arvas Stavia. (lk 10)

Beneda ütles sageli või tegi järsku midagi, mille pärast neil mõlemal haprasti läks, kuigi Beneda ise polnud seda kavatsenud. Stavia oli rohkem vaoshoitud. Kui temal oli pahandusi, siis tavaliselt millegi pärast, mida ta oli pikalt kaalunud. (lk 11-12)

"Rohtmaa"

Tsitaadid väljaandest: Sheri S. Tepper, "Rohtmaa", tlk Rein Turu, 1999.

Rohtmaa!

Seda on miljoneid ruutmiile; arvutud tuulest piitsutatud rohulained, tuhanded päikeses tukkuvad rohusaared, sajad virdavad ookeanid; iga virvendus helgib sarlakpunaselt või oranžkollaselt, smaragdroheliselt või türkiissiniselt, kirev nagu vikerkaar, värvid hubisevad triipude ja laikudena üle preeriate; rohttaimed - mõned kõrged, mõned madalad, mõned sulgpehmed, mõned jäigad - moodustavad kasvades oma pinnavormid. On rohukünkaid, kus suured sulgjad lehed kümne mehe kõrguseks kuhjuvad; leidub rohuga kaetud orge, kus murukamar on jalge all pehme nagu sammal, millele neiud toetavad pea nagu padjale, kui oma armsamatele mõtlevad, kus abielumehed lamavad ja oma armukestest unelevad; on ka rohuhiisi, kus vanad mehed ja naised vaikselt päevalõpul istuvad, unistades asjust, mis oleksid võinud olla ja ehk kunagi olidki. Kõik nad on muidugi lihtinimesed. Ükski aristokraat ei istuks metsikult kasvavale rohule unistama. Aristokraatidel, kui nad üleüldse unistavad, on selle tarvis aiad. (lk 5, romaani algus)

Siin-seal on üle piiritute rohtlate laiali pillatud külad, müürid rohu eest kaitseks ümber; majad on väikesed ja paksuseinalised, igaühel toekas uks ja tugevad aknaluugid. Pisikesed põllud ja tillukesed aiad on täis lihtsaid aed-ja tuttavaid puuvilju, aga väljaspool müüre hõljub rohi nagu mingi tohutu suur kogu planeeti kattev lind, valmis üle müüri sööstma ja kõik nahka pistma, iga õuna ja naeri ja ka iga kaevu juures seisva vana naise koos lastelastega. (lk 6)

Üks Semlingilt pärit aukandja, kes kujutles, et ta on autoriteet paljudes pisiasjades, rääkis kord Stavenger bon Damfelsile, et ajalooliselt on hagijatega jahipidamine talvine sport.

Stavengeri vastus oli täiesti tüüpiline nii talle endale kui kõigile Rohtmaa aristokraatidele. "Siin Rohtmaal," ütles ta, "me tegeleme sellega põhjalikult. Kevadel ja sügisel."

Külalisel jätkus taipu, et Rohtmaal praktiseeritavat sporti rohkem mitte kommenteerida. Kuid ta oli teinud ohtralt märkmeid ja kirjutanud pärast Semlingile tagasipöördumist teadusliku monograafia, mis kõrvutas Rohtmaa veriste spordialadega seotud kombeid ajaloolistega. Selle tosinast trükitud eksemplarist säilis ainult üks, mis oli mattunud Semling Esimesel asuva Semlingi ülikooli võrdleva antropoloogia teaduskonna arhiividesse.

Sellest oli möödas pool inimiga. Nüüdseks oli autor selle teema peaaegu unustanud ning Stavenger bon Damfels polnud sellele enam ealeski mõelnud. See, mis võõramaalased tegid või ütlesid, oli Stavengerile nii arusaamatu kui ka põlastusväärne, ja seda tüüpi poleks tohtinud üldse lubada jahipidamist jälgima. Selline oli bon Damfelsi arvamine kogu asjast. (lk 7)

Bon Damfelsi estancia't kutsuti ühe auväärse emapoolse esivanema järgi Kliveks. Räägiti, et nende aedadest kirjutatakse kui ühest kõiksuse seitsmekümnest imest. Snipopean - suur Snipopean - oli niiviisi kirjutanud, ja tema raamat asus estancia raamatukogus, avaras ja kõrges saalis, mis lõhnas naha ja paberi ja kemikaalide järele, mida raamatukoguhoidjad kasutasid, et vältida mõne raamatu lahkumist teiste seltsist. Ükski praegustest Damfelsitest polnud seda kirjeldust lugenud ega oleks raamatut üleski leidnud kõigi nende köidete hulgast, millest enamikku polnud hankimisest saadik avatud. Miks peaksid nad Klive rohtaedade kohta midagi lugema, kui need aiad ise olid kõikjal nende ümber? (lk 7-8)

Jahiseltskond kogunes alati rohtaedade sellesse ossa, mida tunti esimese õuena. Stavenger bon Damfels kui võõrustaja oli jahiisand. Enne sügishooaja esimest jahti - nii nagu enne igat sügisest ja kevadist jahti - oli ta valinud tohutu suure ja paljuharulise perekonna kolm liiget jäägermeistriks ning esimeseks ja teiseks ajajaks. Jäägermeistri kätte oli ta usaldanud Damfelsite jahisarve, rõngasse keeratud ja peenelt graveeritud instrumendil mis võimaldas puhuda vaid tuhme, kuid siiski hõbedasi helisid. Ajajatele oli ta andnud piitsad - väikesed haprad asjakesed, millega pidi ettevaatlik olema, et neid mitte katki murda, ja mis olid tegelikult vaid iluasjad nagu medalid vapruse eest, millel polnud üldse mingit praktilist väärtust. Keegi poleks söandanud ei hagija ega ratsu juures piitsa kasutada; samuti mitte ratsu kõrva juures ega isegi kuuldeulatuses sarve puhuda, välja arvatud rituaalseks kogunemiseks ja siis, kui jaht lõpeb; isegi seda mõtet ei tulnud kellelegi pähe. Keegi ei küsinud, kuidas toimiti mujal ennevanasti ja toimitakse praegu. Ükski bon ei hoolinud päris tõesti üldse sellest, mis mujal tehti. Muu maailm oli bonide jaoks lakanud olemast, kui nende esivanemad selle maha jätsid. (lk 8)

Sylvan ütles alati kõik välja, isegi kui see teistele ei meeldinud - mõned ütlesid, et just sellepärast -, justkui nautides tähelepanu, kuigi ta ise seda ei tunnistaks. Sylvani meelest oli olemas selge tõde ja kõik muu oli tume ketserlus, kuigi mõnikord oli tal üsna inimlikult raske otsustada, kumb on kumb. (lk 9)