Rose Fitzgerald Kennedy

Rose Elizabeth Fitzgerald Kennedy (22. juuli 1890 Boston, Massachusetts, USA – 22. jaanuar 1995, Hyannis Port, Massachusetts, USA) oli USA filantroop, seltskonnategelane ja Kennedyte perekonna matroon. Tema üheksa lapse seas olid USA president John F. Kennedy ning senaatorid Robert F. Kennedy ja Ted Kennedy. 1961. aastal andis paavst Pius XII Rose Kennedyle krahvitiitli.

"Times to Remember"

Tsitaadid memuaaride väljaandest: Rose Fitzgerald Kennedy, "Times to Remember", NY: Doubleday, 1974. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Aeg-ajalt olen ma tundnud, et olen üks kõige õnnelikumaid inimesi kogu maailmas, just nagu oleks jumalik tahe või saatus, mis iganes teile meeldib, mu eriliselt välja valinud.

Nüüd olen ma kaheksakümnendates eluaastates ning olen kogenud terve elutäie rõõme ja muresid. Ma ei suuda kannatusi ei unustada ega nendega leppida. Kuid vanadusel on siiski omad eelised. Üks neist on võimalus meenutada ja teine on õigus meenutada valikuliselt. Mina eelistan mäletada häid aegu ja nendega see raamat algabki. (lk 1, algus)

Mõistagi peab igaüks, kes kirjutab memuaare või autobiograafiat, uskuma, et ta on üsna eriline inimene, kel on erilist tarkust või kogemusi või kel on anda midagi ainulaadset ja väärtuslikku. Kui see nii poleks, puuduksid ajaloo- ja ilukirjandusest mitmed väärtuslikud (ja vähem väärtuslikud) teosed, mis lasevad meil heita pilku möödunud aegadesse ning nüüdseks kadunud inimestesse ja ühiskondadesse. (lk 1)

Ei mu abikaasa ega ükski mu lastest pole kirjutanud kuigivõrd olulisi memuaare meie perekonnast. Seetõttu saab sellest raamatust - siiani - ainus raamat Kennedyte kohta, mille on kirjutanud Kennedy - ja see on suur vastutus. (lk 2)

Nagu paljud Iiri päritolu Ameerika perekonnad, saime meiegi alguse näljahädadest, mis laastasid Iirimaad möödunud sajandi keskpaigas. Tuhanded inimesed surid. Tuhanded teised, kes olid nooremad ja tugevamad ja kel rohkem vedas, emigreerusid Ühendriikidesse, neist omakorda rändas suur osa Bostoni linna ja tagamaadele. Olen lugenud, et ülesõidutasu koos toiduga oli umbes kakskümmend dollarit ning et reis võttis mõnikord suisa kaks kuud. Ülerahvastuse, haiguste ning viletsate ja rusuvate tingimuste tõttu suri vast ehk iga kümnes reisija. Iiri sisserändaja pidi olema sitke ja tal pidi olema õnne, et jõuda lõpuks Ameerika pinnale. (lk 5)

Selleks ajaks, kui temast sai hilisteismeline, oli mu isa innukas amatöörist asjatundja Bostoni ajaloo alal ning juhtis isegi giidituure, kus ise loenguid pidas. Mäletan oma lapseeast ja tüdrukupõlvest, et harva möödus mõni väljasõit Bostonisse või lähikonda ilma jutustuseta ajalooliste nimede, kuupäevade ja sündmuste teemal, mis esitati informatiivses, kuid ühtlasi imeliselt huvitavas ja haaravas stiilis. Ta äratas ajaloo taas ellu. [---]

Kui olin laps ja kasvasin nooreks tüdrukuks, rääkis ta minuga lakkamatult kõigest, mida nägime, kuid kuna suur osa meie nähtust oli seotud Ameerika ajalooga, kuulsin ma kõige sagedamini just sellest. Loomulikult avaldas see mulle oma mõju. Nähtavasti oli see õigupoolest kõige ilmsem, kui hakkasin kasvatama omaenda lapsi. Uskusin, et nad peaksid tundma ajalugu ja eriti omaenda kodumaa ajalugu ning, kui nad olid arusaamiseks küllalt vanad, viisin neid sageli Bostoni ja selle ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde, selgitades, mis seal juhtus, ning arutasin noid sündmusi lastega, nii et need neile meelde jääksid.

Olin selles asjas järjekindel ja võisin ehk ka natuke üle pingutada, kuna isegi head asja võib saada liiga palju. [---] Igatahes nad õppisid, aastatega nende huvi kasvas ning ma kahtlustan, et see võib olla üks põhjus, miks nad täiskasvanutena tahtsid teenida oma kodumaad avalikus elus. Eriti just Jack oli ajaloost võlutud. Ta luges, kirjutas ja elas seda läbi ning ma arvan, et tema ajalootaju juhtis kogu tema karjääri ja andis tema presidendiajale erilise iseloomu. (lk 6-7)

On veel üks perekondlik loomujoon, mis minu arvates pärineb minu isalt. See on segu külluslikust energiast, elujõust, kiiretest refleksidest ja psühholoogilisest või endokrinoloogilisest "x-faktorist". Ma viitan mitte üksnes kuulsatele puutepallimängudele, vaid ka muudele kogu aeg kestnud pingutust nõudvatele harrastustele. Muidugi mäletatakse ka Jacki presidendiaega muuhulgas seoses üleskutsetega rahva füüsilise vormi parandamise ja "elujõu" teemal. (lk 7)

Isa elujõud, sarm ja puhas elurõõm olid nakkavad. Nägin palju kordi, kuidas ta astus ruumi - salongi, ballisaali, ookeaniauriku puhkesaali -, mis oli täis uimaseid, vaoshoitud inimesi, kes olid üksteisest surmani tüdinud, ning viie minutiga muutis ta nad naeratavateks, tähelepanelikeks, tegusateks, lustlikeks ning mõnikord pani nad isegi laulma. Ta haaras ohjad enda kätte ning see meeldis neile. Talle endale samuti. Minu meelest tundis ta nende ülesäratamises väljakutset. Kuid talle ka tõepoolest meeldisid inimesed ja talle meeldis näha neid õnnelikena. (lk 8)

Näib, et sageli jäävad inimesed pärast kolledžikraadi kättesaamist rahule sellega, kui lasevad oma vaimsetel võimetel kasutamatusest känguda. Vastupidiselt neile ning võib-olla just seepärast, et ta jäeti ilma hariduse eelistest, säilitas oma teadmisjanu ning temast sai innukas lugeja. Tal olid imelised taevasinised silmad (pärisin temalt värvi, kuid madalama optilise kvaliteediga) ja piiritu uudishimu, nii et ta luges kõike, mis talle kätte sattus: raamatuid, ajakirju ja loomulikult ka ohtralt ajalehti. Kogu trükisõna paistis vajavat tema läbijahvatamist ja kui ta leidis midagi, mis tundus talle huvitav, tähtis või mingit viisi kasulik, lõikas ta selle ajakirjast või lehest välja väikese sulenoaga, mida ta kaasas kandis. Siis, et see kaotsi ei läheks, kinnitas ta selle sageli (nööpnõelaga, mis tal alati varuks leidus) oma reväärile või kui see oli juba täis, ükskõik kuhu mujale oma kuue esiküljel. Üks mu varasemaid eredaid mälestusi on, kuidas ta istus toolis, ümbritsetuna ajalehtedest, sulenuga käes, ja hoolikalt (alati hoolikalt nagu kirurg) lõikas välja midagi olulist. (lk 9)

Traditsiooniliselt tahab iga mees, et ta esimene laps oleks poeg. Aga kuna tema peres oli üheksa poissi ja tal polnud ühtki naissoost sugulast ei siinsel maal ega Iirimaalgi, oli mu isa õnnejoovastuses, kui sai endale tütre. Minu vendade sõnul pidas ta mind imeks ja see mulje ei läinud tal kunagi päriselt üle. (lk 11)

Need olid imelised aastad, täis Uus-Inglismaa väikelinnaelu tavapäraseid rõõme ja rahuldust. Aastad täis rahu, korda, heanaaberlikke inimsuhteid, perekondlikku kiindumust: reise hobuse ja kaarikuga mu vanavanemate majja, õunapuude otsas ronimst ja metsalillede korjamist majataguses metsatukas. Aastast aastasse teadsin ja mäletasin ma, kus peitusid meelis-kuldkingad, kust otsida kuutõverohtu ning kõiki mu lemmikuid kevadlillede seas, kui nad välja ilmusid, igaüks omal ajal. (lk 11)

Käsitsi vändatav jäätisekülmutaja ja õrritavad nägemused kulbilakkumisest - mis kunagi küllalt ruttu kätte ei jõudnud, sest jäätisetegu oli suur ja raske töö ning see võeti ette üksnes pühapäeviti, sünnipäevadel ja muudel erilistel puhkudel. Lüpsisoe piim naabertalu lehmadelt. Minu mälestused paistavad keskenduvat toidule. Värsked herned ja lõhe olid meie ja kogu meie kandi rahva laual iseseisvuspäeva märk (tundub, et väljaspool Uus-Inglismaad pole keegi sellest kuulnudki) ning rohelised herned olid igapühapäevased. Küpseoad ja linnaseleib: igal talul oli oma täiuslik retsept ja alati lõhnas laupäevaõhtu hõrgult, kuna see oli küpseubade ja linnaseleiva õhtu. Mu isa armastas neid. Ja reedeõhtuti toodi Bostonist homaare. Mäletan, kui õnnelik isa välja nägi, istudes laua ääres oma pere seltsis ja järades homaare, imedes tühjaks sõrgu ja kiskudes neid suure innuga tükkideks. (lk 11-12)

Kui Kongress polnud parasjagu vaheajal, sai isa veeta meiega ainult nädalavahetused. Ja need külaskäigud panid vastupidavuse proovile. Sellest alates, kui ta lahkus oma kongressikontorist Washingtonis New Yorgi rongile, istus seal ümber Bostoni rongile ja järgmisele Bostonist Concordi ning sõitis kaarikuga Concordist Lääne-Concordi, kus elasime meie, möödus neliteist tundi. Et jõuda tagasi Washingtoni Esindajatekoja esmaspäevahommikusele istungile, pidi ta selle kõik tagurpidi taas läbi tegema.

Ta ei kaevelnud kunagi selle uskumatu reisikorralduse üle ega, niivõrd kui mina mäletan, isegi maininud seda kordagi. Otse vastupidi, see paistis teda ergutavat. Ta armastas elevust ja iga rongisõit oli talle õnnemäng. Niipea, kui ma sain küllalt vanaks, et ratsmetega hakkama saada, olin mina tavaliselt see, kes läks koos temaga Concordi jaama ja sõitis kaarikuga tagasi koju. Ta ei tahtnud kunagi lahku enne, kui viimasel minutil, ja ta rehkendas seda, laste lastel üheskoos vaadata, kuidas rongi suitsupilv lähenedes nähtavale ilmus - veel mõne miili kauguselt -, kui rong läbi metsa Concordile lähenes. Siis, sõltuvalt meie teatest ja nähtavasti ka mingist keerukast peastarvutusest, valis ta hobuse sõidukiiruse. Aeg-ajalt, kuigi mitte tihti, jäid ta šansid liiga napiks või tuli teel ette viivitusi, ta kaotas endaga sõlmitud kihlveo ja jäi rongist maha. Kui seegi ei paistnud teda heidutavat. Isa leppis enamiku asjadega, nagu need tulid ja läksid. Ta kehitas õlgu ja ütles mulle, et ta kasutab aega ära, et lasta endal habet ajada, lugeda ajalehti ja paari raamatut, mis tal alati kaasas olid, nii et ta ei jää millestki ilma ja aeg ei lähe üldse raisku. (lk 12)

[Rose Kennedy oma isast:] Aja kaotamine, aja raiskamine, mittemidagitegemine - need häirisid teda tõsiselt, nii et ta otsis alati endale mingit tegevust, midagi, mis tundus talle kasulik. Ja ma arvan, et olen ise alati samasugune olnud. (lk 12-13)

Ma usun, et jutus "vastandite külgetõmbest" on tõtt, sest minu vanemate puhul pidas see kindlasti paika. Isa oli ekstravert, ema oli loomult üsna häbelik ja vaoshoitud. Isa rääkis ükskõik kellega ükskõik millest. Kui ema suu lahti tegi, oli jutt tavaliselt otsekohene ja asjast. Lobisemine tüütas teda. Isa armastas olla inimeste seas - igasuguste inimestega, iga väljanägemise, usu, ellusuhtumise, vaevuste ja vanustega, kuni nad olid elusad ja vastuvõtlikud. Ema oli kõige õnnelikum oma lähedaste sõprade ja perekonna keskel, kuid ta vajas ka üksiolemise aega, mille veetis vaikuses ja rahus mõtiskluste ja palvetega. Isa armastas "lava" ja publikust õhkuvat energiat. Ema nautis etendust ja sära, kuid pealtvaatajana publiku seas. Kui ta pidi ise laval olema, nagu seda aeg-ajalt ette tuli, reageeris ta üldjuhul närvilise ebamugavusega, mida ta veidi jäigalt ja ametlikult vaos hoidis. Kui ta oli õnnelik, teadsid seda kõik, ja valitsesid naeratused ja rahu, ent kui ta oli õnnetu (vahel pidi ta ju olema, sest kes poleks), näitas ta seda harva. Ta oli isetult pühendunud oma abikaasale ja perekonnale ning meie heaolule. (lk 13)

Ema oli laitmatu majapidaja, kes oskas hinnata raha väärtust ja kel oli terav silm igasuguse raiskamise ja üleliigse kulu peale. Ja see oli ka tarvilik, sest mu pulbitsev isa kaldus hoolitsema hea väljanägemise eest, tegema kingitusi, katma rikkaliku laua ja mõtlema rahast veidi hiljem. Nii tema enda kui ka poliitilise elu loomus muutsid ta pigem spontaanseks kui kokkuhoidlikuks. (lk 13)

Kui ma püüan leida eneses jooni, mille kujunemises võis olla eriline mõju mu emal, siis ma arvan, et see on üks neist. Ma kasvan üles arusaamaga, et rahaga tuleks olla hoolikas, et seda ei tohiks kulutada ilma hea ja küllaldase põhjuseta, ja et igal kulutusel peaks olema mingi - otsene või kaudne - õigustus. Ma pole sellest uskumusest kunagi loobunud, isegi mitte siis, kui raha polnud meie jaoks enam probleem. Säästlikkus on kuulus jänkide voorus ning ma usun, et oleksin selle mingil määral omandanud ka lihtsalt Bostoni-Concordi piirkonnas elamise mõjul, kuid tõenäoliselt sai otsustavaks just mu ema eeskuju. Sama põhimõtet püüdsin kasvatusega sisendada ka oma lastele. (lk 13-14)

Samuti mõjutas mind ema veendumus, et lapsed avajavad kindlat korda. Paratamatult hoidis meie majas korda tema, kuna mu isa polnud enamasti kodus. Tänapäeva standardite järgi kasvatas ema meid üsnagi rangelt. Ta tegi meile selgeks, et peame viisakalt käituma, tegema ära oma koolitükid ja usutunnid, olema täpsed, puhtad ja heade kommetega. Kui me reegleid ei järginud, saime laksu. (lk 14)

Ma armastasin lugeda, veel üks huvi, mille pärisin peamiselt oma isalt. Kuid mind huvitas märksa rohkem ilu- kui tarbekirjandus, eriti romantika. Enamik autoreist, pealkirjadest ja sündmustikest on ammu mu mälust kustunud, kuid olen kindel, et oma ajastu vaimus olid need raamatud eranditult moraalsed, innustavad ja tundelised. Tavapärane teema, nagu mulle meenub, oli, et armastus (mida aitasid vooruslikkus, raske töö ja püsivus) sai mingil viisil jagu kõigist raskustest. Ma seon sellega oma hilisema tüdrukupõlve veendumuse, et ma pean tingimata abielluma üksipäini armastusest. Kõige paremini mäletan ma Louisa May Alcotti raamatuid. Ta elas ja kirjutas Concordis ja oli üks selle piirkonna kuulsaid nimesid kirjanduses koos Emersoni, Thoreau (Waldeni tiigi ääres pidasime meie koguduse piknikke) ning paljud teisedki, kes tõid kirjandusse "Uus-Inglismaa õitsengu". Raamatukogus olid Alcotti kogutd teosed ja ma olen kindel, et lugesin need kõik läbi. "Vanamoeline tüdruk", "Väikesed mehed" ja teisedki, kuid minu lemmik oli tema kõige populaarsem raamat, "Väikesed naised". (lk 16-17)

Tolleaegne Bostoni poliitika ei erinenud suuremat sellest, mis valitses Iirimaal enne anglonormanni vallutust. Iirlastel olid kohalikud pealikud, kes sageli sõdisid üksteisega kujuteldava hiilguse ning endale ja oma järgijatele osaks saavate eeliste nimel. Nad sõlmisid püsimatuid liite, milles su liitlane ühel aastal võis saada järgmisel aastal vastaseks. Kuid neist sündisid ka eriti tugevad juhid, kõrgpealikud, kes valitsesid suurte maa-alade üle kui kuningad, luues omakorda liite, neid hüljates ja moodustades uusi mustreid, kui tuul pöördus. Aeg-ajalt sai mõni neist küllalt edukaks, et kuulutada end "ülemkuningaks", kuid kunagi ei puudunud tema võimu vastased väljakutsed, olgu siis otsesed või plaanitavad. (lk 19)

Bostonis valitses Demokraatlik Partei. See oli vähem partei kui rida juhte, kes esindasid naabruskondade ja piirkondade huve. Nad sõdisid tihti omavahel, sõlmides ja murdes kiirelt liite vastavalt vajadusele. 1900. aasta paiku tavatsesid neli meest regulaarselt kokku saada, tavaliselt vana hea Quincy House'i hotelli privaatruumis, et õhtusöögi ja kohvi kõrval tasandada eriarvamusi ja teha plaane. Neile andi hüüdnimeks "strateegianõukogu". Üks neist oli minu isa. Teine oli mu tulevane äi, P. J. Kennedy. (lk 19)

Iirimaal, nagu ka Inglismaal, oli kodulähedane pubi "vaese mehe klubi" ja sama tava püsis ka Bostonis. Baarmeni, võõrustaja ja omanikuna leidis P. J. Kennedy end keset Ida-Bostoni uudiseid, kuulujutte, pidusid, lootusi ja hirme, muresid ja katsumusi. Ta oli hea kuulaja, oskas hoida saladusi ja tema vaim oli kaastundlik. Ta aitas inimesi laenude, kingituste ja nõuga. Sageli andis ta kellelegi teada, et see või teine vajas seda või teist ja et P. J. Kennedy oleks selle eest tänulik, küsimata teenete eest midagi peale hea tahte. Kõik teadsid, et ta oli auväärne mees, ja kõik ausitasid teda. Ta oli 178 cm pikk, turske kehaehituse, siniste silmade, puhta roosa jume, punakate juuste ja vuntsidega, mis kulgesid graatsilises kaares, lisades talle kaalukust ja väärikust. Etteaimatavalt kujunes temast Ida-Bostonis poliitiline jõud. Ei läinud kaua, kui temast sai kõige mõjukam kuju kogu linnaosas. (lk 20)

Kuid mu isa harval kodusviibimisel oli ka hea külg. Tänapäevased poliitilised kandidaadid paistavad elavat kogu aeg poliitiliste teemade keskel. Märkasin, et minu poegade jaoks olid võtmetoetajad ja abid praktiliselt perekonnaliikmed, et sageli viibisid maja ümber reporterid ja fotograafid, et strateegiakoosolekud ja nõupidamised töötajatega toimusid tihti elutoas. Lühidalt öeldes olid avalik ja eraelu lootusetult segunenud.

Minu isa ajal oli poliitiku kodu endiselt tema kindlus. Planeerimine, nõupidamine, hobuseparistamine ja veenmine toimusid poliitilistes klubides, hotellides ja kampaaniakontorites. Kodu oli paik rahuliku puhkuse ja rahu jaoks, ilmakärast eemal. Just seda mu isa tahtiski. Mu enam tegi paljugi, et lasta ta vaimul paraneda ja energial taastuda.

Meil, lastel, oli toimuvast vaid ähmane aim, kui isa 1905. aastal kuulutas end ametlikult Bostoni linnapeakandidaadiks ja alustas kampaaniat. Muidugi tehti meist mõned sätitud ülesvõtted ja koolikaaslased vaatasid meid uue uudishimuga. Nägime ka pilte ja artikleid meie isast ajalehtedes ning olime elevil. Kuid lahingukära jõudis meieni harva. (lk 24)

Ent mu isa pööras sündmused nobedalt enda kasuks, võttes kampaania põhiloosungiks: "Maha bossid! Valitsema peab rahvas, mitte bossid! Ma tahan suuremat, paremat, elavamat Bostonit!" Ta lasi oma pildi ja loosungid panna reklaamtahvlitele üle kogu linna. Ta sõitis mööda linna kiiskavpunases hobuseta kaarikus, millele järgnes rivi toetajaid ja reportereid - esimest korda kasutati Bostonis valimistel niisugust autoparaadi. [---] Valimispäeva õhtul, õnnestus tal oma punase hobuseta kaariku abil, mis kihutas temaga koosolekult koosolekule, meeleavalduselt meeleavaldusele - tehnoloogiline läbimurre -, külastada kõiki kahtkümmet viit linnaosa ja pidada kolmkümmend kõnet, rõhutades: "Ma võitlen ihuüksinda masinavärgi, bosside ja korporatsioonide vastu." (lk 24-25)

[Rose Kennedy oma isast Bostoni linnapea valimistel:] Valimispäeva õhtul valitses selline elevus ja pidutsejate hulgad olid nii suured, et mu isa ei pääsenud isegi omaenda võidupeole Quincy House'is. Tema hüüetest "Mind valiti just linnapeaks ja nad kõik ootavad mind. Mina olen John F. Fitzgerald!" ei olnud mingit kasu, niisugune oli tema imetlejate mass sissepääsu ees. Äkitselt leidsid mõned, kes asusid talle lähedal, lahenduse, tõstsid ta õhku ja upitasid ta rauast varikatusele ukseava kohal. Seal, kolme meetri kõrgusel õhus, pidas ta võidukõne, mille võtsid vastu mürisevad kiiduavaldused. (lk 25-26)