Vastandite külgetõmme

Proosa

• Ma usun, et jutus "vastandite külgetõmbest" on tõtt, sest minu vanemate puhul pidas see kindlasti paika. Isa oli ekstravert, ema oli loomult üsna häbelik ja vaoshoitud. Isa rääkis ükskõik kellega ükskõik millest. Kui ema suu lahti tegi, oli jutt tavaliselt otsekohene ja asjast. Lobisemine tüütas teda. Isa armastas olla inimeste seas - igasuguste inimestega, iga väljanägemise, usu, ellusuhtumise, vaevuste ja vanustega, kuni nad olid elusad ja vastuvõtlikud. Ema oli kõige õnnelikum oma lähedaste sõprade ja perekonna keskel, kuid ta vajas ka üksiolemise aega, mille veetis vaikuses ja rahus mõtiskluste ja palvetega. Isa armastas "lava" ja publikust õhkuvat energiat. Ema nautis etendust ja sära, kuid pealtvaatajana publiku seas. Kui ta pidi ise laval olema, nagu seda aeg-ajalt ette tuli, reageeris ta üldjuhul närvilise ebamugavusega, mida ta veidi jäigalt ja ametlikult vaos hoidis. Kui ta oli õnnelik, teadsid seda kõik, ja valitsesid naeratused ja rahu, ent kui ta oli õnnetu (vahel pidi ta ju olema, sest kes poleks), näitas ta seda harva. Ta oli isetult pühendunud oma abikaasale ja perekonnale ning meie heaolule. (lk 13)
  • Rose Fitzgerald Kennedy, "Times to Remember", NY: Doubleday, 1974.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}