Trotta rääkis saksa keelt nagu muulane saksa keelt kasutavalt maalt, ja prantsuse keelt nagu prantslane, aga see ei olnud talle oluline, nagu ei olnud oluline seegi, et ta rääkis kahte või kolme slaavi keelt nagu inimene, kes on ainult kaua võõrsil olnud, ja ükskord ütles ta Elisabethile: Ma sain aru, et ma ei kuulu enam kuhugi, et ma kuhugi ei igatse, aga kunagi ma mõtlesin, et mul on süda ja ma kuulun Austriasse. Aga kõik lakkab kord olemast, süda ja vaim lähevad kaotsi, ja minus vaid veritseb miski, aga ma ei tea, mis see on.
Ingeborg Bachmann, "Kolm teed järve äärde", rmt: "Kolm teed järve äärde. Jutustused", tlk Helgi Loik, Loomingu Raamatukogu 30-32/1988, lk 114
