Mind ei kohutanud Eesti Naisliidu esialgne külm suhtumine ettepanekusse, et oleks tarvis saata naisjuriste tsiviilkoodeksi eelnõu väljatöötamise komisjoni. /---/ Nii astusime kahekesi — E. Naisliidu esindaja Linda Eenpalu ja mina E. Akad. Naiste Ühingu esindajana kohtuministri palge ette. Meie ühine kirjalik palve oli ministri laual, kui tema kabinetti astusime. Kordasime suuliselt oma soove, lisades põhjendused. Meil oli väga hea meel, kui minister vastas, et meie avaldus leiab rahuldamist. Tingimuseks oli aga, et naisesindajad võtavad osa vaid neist istungeist, kus arutatakse naise või lapse olukorda, ja ainult sõnaõigusega ning tasuta.
Nii saabus ühel ilusal päeval, see oli hiliskevadel 1928, kutse ilmuda Kohtupalati ruumidesse. See asus tol ajal Saksa teatri vastas, Jaani tänava nurgal. Olime varakult kohal. E. Naisliidu esindaja, kui ma ei eksi advokaat Helmi Kaber, ja mina. Meeleolu polnud just kõige parem. Oli üldiselt teada, et komisjoni liikmed polnud eriti vaimustatud naisjuristide tulekust, üks neist oli isegi meie arvel nalja visanud: "Kui meile saadetakse naisi siis võiks ka veini saata."
Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 84-85