Nii kulus aeg, kuni koolilapsed lõppesid otsa ja uusi enam ei ilmunud, isegi nõiaväel mitte, sest üle kuuekümneaastased enam ei sünnita ja nooremaid külas ei olnud. Kõik olid mujale elama asunud. Viimased viisteist koolilast sõidutati teise kooli ja õpetaja viidi lõuna poole. Naine suri kolikoormat laadides südamerabandusse. Mis sellest enam rääkida. Milline alandus. Ukse ette löödi lauad, võrkpalliväljak õuel kasvas nõgestesse ja öökull ehitas oma pesakorstnasse.
Anu Kaipainen, On neiukesel punapaela". Tlk Luule Sirp, 1979, lk 9
