Kõik lõpeb mingis kummalises lõpetamatuses ja rahutuses. Alati on midagi puudu. Ei, alati ei ole. Täiuslikkus? Milline võimatu mõiste ja ometi on see eesmärk - iseasi, kuidas seda sõnastada. On vist hirmsasti vaja, et vahel midagi puudu jääks - mõnikord ma mõtlen, et just läbi selle valu sünnibki see päris tõeline. Kas sel juhul on need, kes on suutelised looma midagi tõelist, õnnetud inimesed? Ja kui nad õnnelikuks saaksid, oleks see jälle omamoodi õnnetus?
