Vikitsitaadid

Luule Tull

Eesti mootorrattasportlane

Luule Tull (sündinud 16. oktoobril 1942 Eismal Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas) on eesti mootorrattasportlane, Eesti 20. sajandi parim tehnikasportlane.


Intervjuud muuda

  • Mina olen ju rannainimene olnud elu aeg ja kogu aeg on tõmmanud mere poole. Eks nõukogude vene ajal oli ju merele pääsemisega igavene tegu, ega see nii lihtne olnudki. Üks kord, kui juba sulaaeg oli, saime käia Uhtju saarel.
  • Kas just nüüd kartsin, kuid alati oli muidugi mõte, kuidas rajal püsida, et mitte puusse panna. Kuidas kurvi paremini läbida ja võimalikult suurema kiirusega. Selles ongi kogu kunst.
  • Kord murdsin jalaluu, kuid see polnud võidusõidul. Ma käisin ju kaua aega rannast mootorrattaga Sõmerul tööl. Sain osta Iž-Jupiteri, mis oli omal ajal juba kõva sõna. Nägin, põder tuleb, kuid peatuda ei jõudnud. Põrutasin sellele otsa või andis tema mulle jalaga, kes seda mäletab, kõik käis nii kähku. Olingi krudiseva, murtud jalaga, niisugusega enam mootorratast käima ei löö. Möödasõitev piimapütimees korjas tee äärest üles ja viis Haljalasse.
  • Kõige suurem pauk oli aga ükskord hipodroomisõidul liivarajal. Ratas läks käest ära ja kiivri rihm tagatippu õnnetult puruks. Siis sain õige kõva matsu, ma peaaegu kahte nädalat ei mäleta, olin Tallinnas haiglas. Ega ma suurt valu tundnud, seepärast sõitu maha ei jätnudki.
  • Oi, taevas, Sõmerul valasime sepapajas silindridki. Hirmus mootorratta ehitamine käis, ega koduski saanud suurt olla, nädalavahetustel olid vaid võistlused.
Algas see kõik krossisõiduga, siis tuli hipodroomi- ja 1969. aastast ringrajasõit. Korraga kõike teha ei jõudnudki.
Ega ma liidu meistrivõistlustel krossisõidus kulda saanudki. Hõbemedali paaril korral. Ringrajasõidus anti küll kulda.
  • [XX sajandi parimaks naistehnikasportlaseks valimisest Eesti Spordiajaloolaste Seltsis:] Detsembris käisin viimati Tallinnas, siis kutsuti aasta parimate tehnikasportlaste autasustamisele ka need endised tegijad, kellel mullu juubel oli. Eks seal ikka anti süüa kah ja päris inimese moodi värk oli.
  • Mootorrattad on minu jaoks ammu ajalugu, aga tore on loomulikult, et mäletatakse.


  • [21 kuldmedalist:] Neid medaleid ikka anti. Polnd teisi aega ju vahtida, oli vaja sõita ja järgmist sõitu valmistada.
  • Mere ääres sündisin ja kasvasin küll, tahtsin hirmsasti merele, aga mis ajal me elasime... Ei saanud randa minnagi, siin oli ju piiritsoon, puhta riisutud liiv. Maksin kord kümme rubla piirivalvele trahvi, et paar sammu seal astusin.
  • Trenn ja võistlused olid peamised, peale selle lapsed kah (Luulel on kaks poega - toim.) ja ema jäi veel suhkruhaigeks, teda oli vaja põetada. Lõpuks kolme sõitu (krossi-, hipodroomi- ja ringrajasõit - toim.) ei jaksanudki teha, jäi ringrada ainult. Peale võistlust oli vaja ratas puhastada, sättida ja kontrollida, ja siis nädala sees tegin veoautol tööd. Laupäeval läks jälle lahti.
Vaba aega polnud, et pidusse minna, ja ausalt öeldes - mind eriti ei tõmmanud ka. Ikka putitasin oma mootorratast, aga pärast Märt justkui ei lasknud, ütles, ah, küll ma teen. Kahekesi tegime viilimisi ja peenemat tööd, et paremini edasi läheks. Venelaste käest Märt käis uurimas. Ega kõik ei rääkinud ka saladusi välja. Muidu ei saanud ju medalit. Õde käis mul lapsi hoidmas, kui Märdiga nädalapäevad treeninglaagris olime. Ega ma siis tohtinud ilma medalita koju tulla, muidu ei tulegi enam last hoidma.
  • Olin alles load saanud, sõitsin bussi tagant mootorrattaga välja ja ei osanud arvestada, tegin vasakpöörde, ja juraki! Mitu päeva meelemärkuseta haiglas. Ükskord jooksis aga põder metsateel ette, sõitsin talle külge, ise jälle haiglasse. Krossissõidus põlved said kogu aeg kannatada, suuremaid matse nagu polnud. Ringrajal ei kuku, libised ise mööda maad, kui ratas läheb alt ära. Aga kui mul see esimene avarii oli, siis olin just võidusõiduga alustanud ja kõik rääkisid, kui haiglas olin, et näe, oleks saanud võidusõitja, aga nüüd, näe, otsa sai, ega ta enam rajale tule.


  • Esteks ma käisin vigursõitu tegemas. Mul polnud siis veel mootorratastki, kui ükskord läksime ühe külanaise mehe Jawa 350ga võistlustele. Mees ise oli kodust ära, salaja käisime. Ja ma sain esimese koha!
Sõidame tagasi ja äkki – vanamutt lehmaga prauhh tee peal ees! No mis sa teed! Midagi ei tohtind katki teha, võõras ratas, tuuleklaas ka veel ees. Ja see teine naine istus vist taga ka!
Aga järsku oli rattal tagumine ots ees ja saime pidama, kõik jäi terveks!
  • Kuuekümnendatel ei olnud seda kiivri seadust. Sõideti ilma kiivrita, ja kui siis midagi juhtus, siis ikka kohe tõsine mats. Mul ka ükskord – keerasin Rakvere linna vahel bussi tagant vasakule ja otse suurele sõjaväeautole ette. Ah, pold midagi, pea oli vähe lõhki... Haiglas olin ka sees ja... Võib-olla rikkus veidi mõistust ka!
  • Ükskord kukkusin Tallinna hipodroomil nii, et kiiver läks puruks, mitu nädalat olin haiglas sees. Ja ega ma sellest midagi ei mäleta ka. Kui oled teises ilmas, siis ei tunne valu!
  • Kogu aeg on olnud põnev ja kiire. Ja elu on läinud nagu niuh!


  • Talvel käisin mootorrattaga Sõmerul tööl. Kurat, kas hullemat asja üldse on! Mõnes mõttes oli see kasulik, madistasin suures lumes, nii et pea oli märg. Aga õppisin sõitma.
  • Ma olin kuradi kangust täis, ikka sõitsin. Sügisel oli mudane ja kole. See oli alles mu teine või kolmas kross, kui võistlesin Raplamaal. Mõtlesin, et nüüd tõmban hooga. Nagu silla peale sain, olin prauh pikali. Tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi. Ma olin küll natuke ettevaatlikum, aga kukkumine ei muutnud araks.
  • Ükskord kukkusin Riias esimesel ringil libeduse tõttu. Ma juhtisin võistlust. Tõusin üles ja jätkasin. Enne lõppu olin jälle liider. Pärast tuli Helgi Kollom minu juurde ja ütles: sa, kuradi mutt, oled pikali maas ja siis lähed veel mööda!
  • Sõidu ajal vaatad ainult teed, väga lihtne, ära vahi mujale.
  • Kui ostsid poest uue tsikli, ei käinud rattadki õigesti ringi. Märt tegi kõik korda. Uuris mootorit, vajadusel sõitis venelaste juurde. Ega kellelgi mingisugust tabelit ees olnud, ta proovis, kuidas parem on.
  • Raha pärast keegi küll sõitmas ei käinud. Ikka oma huvi oli. Asutusel ja tervel Eestil oli punkte vaja. Minul polnud selle vastu midagi, kui punktid tulid ja sõit korda läks.
  • Sünnitamine – see oli väike nali. Õde töötas Kunda kaubamajas müüjana, aga käis mu poega vaatamas. Ta ütles: tulen, hoian last ja lüpsan lehma!
  • [Treeningutest:] Ükskord läksin jooksma. Pärast seda mõtlesin, milleks mul on vaja ringi lipata, tööd jagub niigi: kogu majapidamine, heinategu, lehmade talitamine. Lõpetasingi jooksmise kohe ära. Muidu jäänuks muude asjadega jänni.
  • Sõitmist võib võrrelda suitsetamisega – raske on loobuda. Muudkui läheks aga veel ja sõidaks veel.
  • [Spordikarjääri lõpetamisest 1992. aastal:] Ma kihutanuks veel, aga hea välismaise tsikli ostmiseks polnud raha. Me ei saanud viimasele liidu meistrivõistluste etapilegi minna, sest kütust polnud.
  • [50-aastaselt alustatud kaluritöö algusest:] Meil oli kuupmeetrine mõrd. Proovi seda välja sikutada, kui seal on sada kilo kala sees. Ja kui tahtsid saaki realiseerida, tuli Pärnusse sõita.

Tema kohta muuda

  • Suurim erinevus tänapäevaga varustusega oli see, et seda oli keerulisem saada (näiteks käidi võidusõiduratastele vajalike osi otse tehastest palumas ja neid tuli sobivaks ümber teha omal käel) ja saadud vahendeid kasutati suisa aastakümneid. Ka Luule Tull kasutas peaaegu kogu oma karjääri jooksul ühte ja sama nahast võidusõidukombinesooni, mida tuli aastatega ikka ja jälle parandada. Seda suurem on rõõm, et vaatamata pikale kasutuseale on Luule Tulli varustus (saapad, kombinesoon, kindad, prillid, kiiver) muuseumi jõudnud ja räägivad motoajalugu kindlasti tulevastele põlvedele edasi. Luule Tulli saabaste kulumisjälje järgi on võimalik otsustada, et nende kvaliteetsete jalanõude taluvusepiir oli kätte jõudmas ja karjääri nendega enam pikalt jätkata poleks saanud.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Luule_Tull&oldid=84330"