Asta Willmann (aastast 1951 kodanikunimi Asta Linnolt; 2. oktoober 1916 Tallinn – 3. detsember 1984 Farmington, Connecticut, USA) oli eesti kirjanik, luuletaja, näitleja ja lavastaja.

"Patu vili" muuda

Novell, tsitaadid kogumikust "Patu vili", SE&JS, 1994.


  • Lestakaks hüüdsid nad teda, sest et tema kitsas keha polnud nõus kumerduma ei ette- ega tahapoole, ja ta veretud põsed ei kõnelnud kellelegi peibujuttu peidetud elumahlust. Neil on õigus, lest, tühi koor, kuivanud kõrend on ta, seestpidi täis külma hirmu, mis juba pulmaööl ronis südamesse ja on seal nüüd pesitsenud neli aastat järjestikku.
Pulmaöö — ta poleks iial osanud kujutleda, et armastus on nii jäle nagu ta on, et armastus võib olla nii toores, nii vali nagu rahe värskes orases. (lk 9)
  • Ta on seda juba mitu päeva plaanitsenud — nii tore on vahel midagi plaanitseda. Nüüd viib ta oma soovi täide, hõõrub oma keha raudkülma vee ja teravate tarnheintega tuliseks, nii et kuumad surinad käivad kuklasse, ja paistab siis enese onnis tule ääres kuivaks. Seejärel joob ta kuuma kohvi ja hammustab kõva leiba, millel paksud tükid rammusat põdrajuustu. See on mõnusamaid plaane, mis tal elus on olnud, selle viib ta läbi ja keegi ei saa seda väärata. (lk 25)
  • Ta silmad löövad äkki põlema ja ta viskab juuksed laubalt. Ikka veel püsib ta pilk pildil ukseavas nagu hoovaks sellest seletamatut jõudu ta haprasse kehasse. Siis pigistuvad peod rusikasse ja ta tunneb, kuis midagi üleval käsivarres püüab pingutuda lihaseks. Ta suu on nüüd kõvasti kokku surutud, nii et hambadki teevad valu, aga see on hea, see valu, see on tema enda valu, mille üle ta ise valitseb. Ta on mägedes, kõrgel vastu taevast, üksi ja ihualasti ja siitpeale — tunneb ta raudse selgusega — siitpeale ei ole tema jaoks ühtegi seadust ei üleval ega all, ei jumala ega inimese ees, mis võtaks ta selja nõtkuma.
Oo taevas, milline purustav mõnu on seda tunda... (lk 27)
  • Ent siis, jah, juhtus sihuke hull asi, et alt asundusest tuli kiitsakas tüdruk üles fjälli ega tahtnudki minna tagasi. Tõsi, teise mehe naine, aga — eks karjatagu paremini oma varandust, või nemad teda meelitasid. Ise tuli, ise jäi ja mis südamega sa ajad ta ära, pealegi kui ümberringi pole muud kui lage lumi, põdrad ja omaenese vend. Selliseks sammuks pole kummalgi, ei Jostal ega Nuttil küllaldaselt meelekindlust, kuigi südamesopis miski kipub ütlema, et asi pole läbinisti õige. Aga kirjutatud on ka, et Looja andi peab võtma vastu tänumeeles ja milleks muuks saaks seesugust haruldast asja pidada. (lk 37-38)
  • Vist peaks kutsuma asundusest ämmaemanda või vähemalt õe, sest uduselt mäletavad nad jutte, et seesugused liikuvat nüüd vajaduse korral tundruski. Aga seda kuuldes ajab Berit enese jalule ja ta silmad on nagu raud, kui ta ütleb:
"Mis nüüd tuleb, on minu isiklik asi, pole selle juurde vaja ühtegi — teidki mitte!" Ja ta jääb nii kauaks püsti, käsi uksemulgu poole sirgus, kuni mehed on endid pooltagurpidi õue venitanud. Seal ei tule neil põdrakari enam pähegi, nemad jäävad siia, seisavad nagu nuiad teine teisel pool ukseava, nagu oleksid praegu jälle jõulud ja kabelikell hakkaks lööma üle külmunud lohkude. (lk 41)
  • Arnulf Södercrona ei tea järsku, kuidas alata, mida üldse öelda. Nii hirmus on tema meelest see asi. Räägiti ju veel, et elavat teine kahe mehega, lapsedki mõlemalt. Ta vaatab põngerjatele ema seelikusabas, mille kurdude vahelt paistavad nende pruunid pisikesed rusikad ja parkunud põsenukid. Lõuad on neil koos mulla ja mingi rohelisega, mütsid on jäänud teab kuhu, lagipealt tõusevad nüüd mustad turris karvad. Nad on kavalate nägudega, nad on nagu väikesed kuradid, nii et õpetaja lööb tahtmatult käed kokku ja lausub valjusti:
"Patuvili."
Seega on ta saanud järje peale ja võib takistamatult jätkata.
Berit ootab rahulikult, käed risti kõhul, ja tal on küllalt aega koguda kindlat meelt. Sest mis nüüd tuleb, pole ju ikkagi muud kui paljas sõna. ja kui vaja, pole temalgi nendest puudus. (lk 48-49)
  • Polnud ju seegi midagi suuremat keerulist, kui naine jooksis oma mehe juurest lumisesse fjälli, ei hilpu seljas ega aru peas — elab tänaseni ja sünnitab poegi ning tütreid. Tütreid — oh Looja arm, tulgu see tüdruk, heleda peaga nagu ta ise, valgete juustega, kuhu võiks siduda punaseid linte, väikeste jalgadega, nii et saaks osta tillukesi kõps-kingi säravate nööpidega nagu küla kellassepp tõi kunagi oma tütrele. (lk 56)
  • Ent alt asunduse inimesed on õelad, nende selts on hullem kui üksindus. Iial ei andesta nad sellele, kel pole võimu, ei andesta sellepärast, et teavad, et neil polegi midagi andestada... Ja mehed, mehed, kes pöörab nende päid? (lk 56-57)
  • Berit ei saa kohe otsa peale. Võtab pliidinurgalt piibu, topib tubakat ja vaatab maha. Aga Börje on mees, kes teab, mida teha, kui teine inimene topib piipu ja surub ja surub, nagu tahaks ta tubakast teha telliskivi, ning on ise sealjuures naine. Börje tõmbab kähku tikust tuld, sest muidu läheb tubakas viimaks nii kõvaks, et ei võtagi sädet. Beritil pole nüüd muud kui popsab tobile tossu sisse. See on pagana hästi tehtud Börje poolt, et tuleb ja annab tuld, tunneb Berit, sest nüüd ta teab pärist kindlasti, et selle mehe silmis ta maksab väheke, sest et eikellegi käest ei võeta kohvi ega anta ka piibule tuld, see peab üksinda hakkama saama. (lk 68-69)

Luule muuda

Tsitaadid kogumikust "Patu vili", SE&JS, 1994.

Mu kulul nalja tehja püitaks
Ning ainult iidlaseks mind üitaks,
Nii arva juhtub sida ime,
Et ma saa inimese nime:
Kui siss ehk verske lumesse
Ma ole suured jeljed teind
Ning naaber arvab ülesse
et siit on inimene leind.


Raudne tõde, kivine tõde,
õigemini — raudkivine tõde
NOTA BENE,
mu õde:
mida maapeal raha eest osta ei saa,
seda ei tasu ka kerjata.

  • "*** Raudne tõde, kivine tõde", lk 174

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel