Õietolmutera
Proosa
muuda- Õietolmuanalüüs on üks vanemaid ja levinumaid palünoloogia meetodeid, mida on laialdaselt rakendatud erinevates loodusteaduslikes uuringutes. Õietolmuterade väliskestad on küll eriti tugevast materjalist, kuid siiski on nende säilimiseks kõige soodsamad tingimused tagatud suhteliselt happelises ja anaeroobses keskkonnas, kus on vähene mikroorganismide tegevus. Põhilisteks objektideks, mis võimaldavad uurida loodusmaastike pärastjääaegset arengut, on soo-ja järvesetted, mille kihtidest eraldatakse keemilise töötlusega õietolmuterad ja eosed. Mikroskoobi abil määratakse ühes proovis leiduvate õietolmuterade ja eoste liigiline koostis ja hulgaline vahekord. Erinevate taimede õietolmuteri saab eristada kuju, suuruse, välispinna mustri, pooride, astelde ja vagude abil. Õietolmupreparaadist loendatakse teatud kindla summani puude ja rohttaimede õietolmuterad, eosed ning saadakse üldsumma, mille suhtes arvutatakse iga üksiku liigi õietolmu protsendiline sisaldus. Ühest settekihist määratud ja loendatud õietolmuterade ja eoste hulga andmeil saab koostada õietolmuspektri ja eri sügavustest saadud spektreid ühendades saame õietolmuprofiilid, mis kõigi liikide osas kokku moodustavad diagrammi. Teades seoseid taimeliikide leviku ja klimaatiliste tingimuste vahel, on võimalik rekonstrueerida kasvukoha keskkonnatingimusi ning liigestada ja korreleerida settekomplekse. Õietolmuanalüüsi saab kasutada ka esmase inimasustuse kujunemise uurimiseks. (lk 7-9)
- Alates 2000. aastast on õietolmuanalüüsi arengut mõjutanud Eesti õietolmuspetsialistide osalemine rahvusvahelistes projektides nagu PMP (Pollen Monitoring Programme), POLLANDCAL, LANDCLIM, mis on lisanud sidemeid ja toonud Eestisse õietolmuanalüüsi valdkonna tippteadlasi nagu Shinya Sugita, kes töötab Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse vanemteadurina. Tema poolt loodud mudelites on püütud arvesse võtta nii üksikute liikide õietolmu leviku karakateristikuid (tolmuterade langemiskiirus, tuule kiirus, tolmuterade levik), eri liikide õietolmu erinevat produktsiooni ja uuritava järve või soo suurust ning maastiku struktuuri. Seda kõike selleks, et võimalikult suure tõenäosusega imiteerida mingil alal sellist taimkatet, mis vastab õietolmuspektrile. (lk 17-18)
- Tiiu Koff, "Sada aastat õietolmuanalüüsi arengut maailmas ja Eestis", Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat = Yearbook of the Estonian Geographical Society, nr 42, aprill 2017, lk 7-22