Korteriomanik oli paar päeva pärast ema surma külla tulnud. Oli kaastunnet avaldanud ja valgeid krüsanteeme toonud. Kõnelnud ülevoolavalt ja pikalt.
"Üürileping oli tehtud teie emaga, nagu preili isegi teab, oh, küll on kurb sellest nüüd kõnelda, kui preilil on niikuinii palju muret, aga me ei saa praegu teha uut lepingut preili nimele. Poeg võttis naise ja tal on korterit vaja. See on küll kurb, aga küllap ühele inimesele ikka korteri leiab ja mina küll annan soovituse, preili võib mind soovitajaks üles anda, kui seda vaja on, võin anda kirjaliku soovituse, ükskõik kuidas. See on muidugi ebameeldiv, aga küllap preili oli sellega arvestanud, mina ei oleks nüüd kuidagi tahtnud selle asjaga tulla, aga hiljemalt jõuluks peaks noorpaar oma kodu korda saama ja detsembri keskpaigani on just üle noatera see kolm kuud, mis seaduse järgi on veel lubatud sees elada."
Irja oli kuulanud peaaegu ükskõikselt, ükstaspuha, mingu kasvõi korter kah, ta tundis, et on hingeliselt ka selleks valmis. Nüüd hakkas ta siiski nagu virguma: kuhu? aga kõik asjad? ja kass? (lk 6-7)
Korteriperenaine pakkus talle saabumiskohvi. Irja oli väsinud ja vaikne, aga naine seda jutukam. Irja sai kuulda, et ta on apteekrilesk ja et tal oli möödunud talvel olnud infarkt, seepärast ta ei tahtnud lisamuresid, näiteks see üüriliste asi oli selline, kus pidi olema väga hoolikas, keda võtta. Sest kui teed vale valiku, siis oled omadega sees, tänapäeval kipub nii olema, et üürnikul on ülevõim, tema võib kaevata siia ja sinna ja lausa häbematuks muutuda. Aga kellele korteriomanik saaks kaevata? Teda peetakse nülgijaks, vereimejaks, kuigi kes siis üüriliste pidamisest kasu saab. (lk 23)
