Zillich ei märganud vaikust, mis teda ümbritses. Peagi jõudis ta kolmanda klaasini. Veri hakkas juba kõrvus kohisema. Kuid ta pettus ka nüüd lootuses leida kergendust. Vastupidi, tume hirm, mis teda juba varem üleni täitis, kasvas veelgi. Zillich oli valmis uluma. Seda hirmu tundis ta juba maast madalast. See oli kihutanud teda kõige hirmsamatele ja näiliselt kõige kaelamurdvamatele tegudele. Kuid kui loomalikult see hirm ka poleks avaldunud, oli see siiski kõige tavalisem inimlik hirm. Zillichi sünnipärane mõistus ja tema hiigeljõud olid juba noorest east alla surutud, sööti jäetud, vallandamata ja kasutamata.
Sõjas oli Zillich leidnud vahendi, mis mõjus kergendavalt. Verd nähes ta nimelt ei muutunud metsikuks, nagu öeldakse mõrtsukate kohta. See oleks olnud omalaadi joobumus, mida võib veel ravida, kas või mõne teistsuguse joobumuse abil. Verd nähes Zillich rahunes. Ta muutus nii rahulikuks, nagu voolaks tema enda veri surmavast haavast, mille ta ise endale on aadrilaskmisel löönud. Zillich rahunes verd vaadates ja läks ning magas öösel rahulikult.
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 276
