Joovastus

(Ümber suunatud leheküljelt Joobumus)

LuuleRedigeeri

Langeda nõrkenud pea lasi poiss nüüd haljasse rohtu.
Silmi, mis vast oma kandjast veel olid joobunud olnud,
surm tuli sulgema siis. Kuid allilma teedelgi käies
sealseis voogudes end veel vaatas ta.


Lippude me,
lippude me, lippude me vahetust
näinud mitu,
näinud mitu nurjakäiku tahetust.
Sunnirahva,
pöörderahva punalipust joobunud -
Brest-Litovskis
punalipp meist isegi loobunud.


LÕHNAVANA
ja meeletute kätega
tuleb keskpäev
lõhnavana lõhnavana
joobunud päike kerkib seniiti
kuum vaikne valge

  • Katre Ligi, "*Lõhnavana...", rmt: "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 20


Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad ploomid,
et kiivusel on sapiõunte maik
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.


Iidne meri, olen joobunud häälest,
mis voogab su suudest, kui nad avanevad
nagu rohelised kellad ja viskuvad
tagasi ja lahustuvad.
...
Sina ütlesid mulle
esimesena, et mu südame
tilluke pulbitsus pole muud kui
hetk sinust; et minu sisimas kehtib
sinu ohtlik seadus: peab olema määratu ja muutlik
ja samas piiresse jääma:
ja nõnda tühjeneda kogu saastast,
nii nagu sina, heites end randadele
kesk korke, vetikaid, meritähti,
oma sügavikkude kasutut rääma.


ProosaRedigeeri

  • "Me lahutasime seetõttu," ütles Jane, "et me mõlemad vajasime ruumi. On väga oluline, et abielus oleks ruumi, kas sa ei arva?"
"Ma'i tea," vastas Hamish, "pole abielus olnd."
Jane'i suured silmad pöörlesid kui tõllarattad, peatudes viimaks Hamishil. "Igaühele oma," ütles ta rõõmsalt. "On sul kaaslane?"
"Ma ei ole homo."
"Miks sa siis abielus ei ole? Tähendab, sa oled ju vanem kui kolmkümmend, kas pole? Ja iga üle kolmekümnene, kes ei ole abielus, on kas homo või emotsionaalselt ebaküps."
"Võiks vaielda, et lahutus on märk emotsionaalsest ebaküpsusest," ütles Hamish. "Oskamatus asjadega hakkama saada, kui esimene oivaline ja muretu joovastus vaibub."
"Sina, Hamish, oled küll pimedast keskajast pärit!" (lk 28-29)


  • Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
    • Eduard Bornhöhe, "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk


  • Paranemine on nagu tagasipöördumine lapsepõlve. Paraneja tunneb samuti nagu lapski ülimat naudingut tunda asjade, isegi pealtnäha kõige triviaalsemate asjade vastu elavat huvi. [---] Laps näeb kõike uudsena, ta on alati joobunud. Miski ei sarnane rohkem nähtusega, mida nimetatakse inspiratsiooniks, kui rõõm, millega laps neelab endasse värvi ja vormi. Julgeksin kaugemalegi minna: ma väidan, et inspiratsioonil on sarnasust verepaisuga ning et iga üleva mõttega käib kaasas tugevam või nõrgem närvivapustus, mis kajab vastu väikeajuski. [---] geniaalsus pole muud, kui tahte abil taas leitud lapsepõlv, enese väljendamiseks nüüd mehelikud võimed...
    • Charles Baudelaire, "Mõtisklusi minu kaasaegsetest", tlk Katre Talviste, Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 455



  • Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!" (lk 29-30)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962