Adopteerimine

ProosaRedigeeri

  • "Te olete talle juba andnud oma sõrmuse," jätkas ta.
"Sõrmuse?" Küsimus tuli iseenesest, poolkogemata. Võisin aimata, kuidas mu ülekuulaja maski varjus võidurõõmsalt naeratas.
"Keisrite sõrmuse. Me teame kõik, kuidas see toimus vanas Roomas. Keiser adopteeris oma järeltulija ja kinnitas selle akti oma sõrmusega."
"Me pole keisrite suguvõsast… "
"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta."
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 204