Delapoer Downing (1853–1926), "Suve lopsakus", s.d.

Proosa

muuda
  • Kui nad olid juba küllalt kaua paigal istunud, põhjalikult imetlenud võõrastetoa sisustust, alates puhvetkapist ja lõpetades kaminavõrega, kui nad olid kirjeldanud oma teekonda ja kõiki Londoni vahejuhtumeid, kutsus mr. Collins külalised aeda jalutama. See oli avar, hästi planeeritud, ja seda haris peremees ise. Aiatöö oli üks tema kõige soliidsemaid ajaviiteid ja Elizabeth imetles enesevalitsemist, millega Charlotte rääkis kehalise liikumise tervislikkusest ning tunnistas, et õhutab abikaasat sellele tegevusele nii tihti kui võimalik.


  • Neljapäevamaa ei olnud kaugel. Neljapäev ise seisis oma maja uksel ja nagu ootas Jussikest. “Tere, Jussike,” lausus ta. “Ma juba kuulsin, et sa niisugune tubli poiss oled, kes heameelega kõiki abistab. Tule ka mulle appi peenraid rohima ja lilli kastma!” Aiatöö Jussikesele hästi ei meeldinud, kui aga lilled talle rohimise ja kastmise eest tänutäheks nagu päid noogutasid, leidis Jussike, et ka see töö on tore. Neljapäev rõõmustas, et tal nii tubli abiline oli. Ta ütles Pühapäevamaani olevat veel kolme päeva tee ja saatis Jussikese edasi. (lk 15)