pooleli... Aino Kartna oli Eesti kunstiajaloolane.

Proosa

muuda
  • Nii kaugele kui kunsti uurimise haare ajas ja ruumis üldse ulatub, peaaegu kõikjal kohtab ta kaunist naisekuju niisugusena, nagu loodus teda vorminud. Naisakt on olnud sigiva looduse sümbol. Kuju muistses rituaalis, ilu ja armastuse jumalanna võrdkuju, patu kehastus, ülla austuse objekt ja veel paljugi muud. Määrav on olnud ikka suhtumine inimesesse üldse ja sellesse, mida naisekehas näha tahetakse. Alles uue aja kunstis on ta omandanud esteetilise tähenduse. Naiseilu on lihtsalt ilu, mis inspireerib kunstnikku ja kütkestab vaatajat.
  • Richard Sagritsat tuntakse kunstiloos ennekõike elamuslike looduspiltide maalijana. "Pallase" päevil oli ta aga üks huvitavamaid ja andekamaid õpilasi ka aktimaalis. Hiljem nägime viimaseid kunstinäitustel vaid harva. Arvan, et neid oleks olnud rohkem, kui kunstisituatsioon maalija loomingu kõrgpäevil oleks seda žanri enam soosinud. Paraku jäid aastatepikkused stuudiotööd suuremateks maalideks edasi arendamata.
Praegu on aga ka niiviisi hea. Lõpmata meeldiv on taas kohtuda Richard Sagritsaga ja seekord nii inimlikul pinnal, kui seda on aktimaalide näitus.
  • Kõik need väikesed pärlid on maalitud talvistel päevadel ja õhtutel, kui looduses töötamine osutus raskeks. Väike grupp hästi tuntud kunstnikke — maalijaid ja graafikuid — kogunes "stuudioruumi". Mõni joonistas, mõni maalis. Tehti krokiijoonistusi ja pikemaajalisi töid. Modelle oli üks. Püsivamate ja tõsisemate töömeeste esirinnas oli Sagrits. Kõiki praegu esitatud maale ükshaaval võttes näib uskumatuna, et need on valminud nimelt niisuguses miljöös.
  • Intiimne suhtumine modellisse ei sõltu töömiljööst, modellivalikust, vaid praegusjuhul kunstniku talendi suurusest. Üht modelli maaliti mitu korda, Sagritsale oli üks ja sama naisekeha mitme kunstiteose inspireerijaks. Tulid uued modellid ja andsid taas loominguimpulssi. Mõiste "kuiv stuudiotöö" oli Sagritsale nähtavasti võõras. Maalimine oli looming, millesse ta pani kogu oma hinge ja oskused. Mis puutub oskustesse, siis kõnesolevat näitust vaadates tundub, et aktimaalimises (pean silmas ka joonistuslikku külge) on Richard Sagrits eesti kunstis üldse kindlalt esimeste seas.
  • 1956. aastal tugevas valguses maalitud akt on nagu sädelev päike, mis vormi ilu ja naha värvirikkusega täidab kogu heledate draperiidega ruumi. Nii võiks jätlkata veel pikalt, kuid sellel pole mõtet. Kel silmad on näha, näeb isegi. Tõsine vaataja tajub seal nukrust, uhkust, ujedust, edevust, vaikset üksiolekut ja muidki tavaliselt võõrale suletud tundeelamusi. Kas need olid peidus modellis? Ei tea. Maali sünd on seotud nende tundmustega, mida ta kunstnikus äratas.
Nüüd elavad need maalid oma elu kunstniku tahtest sõltumatult. Kas mõistetakse neid loonud inimese ilujanu ja tundesiirust, sõltub vaatajast.
Austus naisekeha kui looduse kauneima vormi vastu ei tohiks küll jääda kellelegi märkamatuks.