Alalhoidlikkus

ProosaRedigeeri

  • Kõige pikemalt väljendas ta end sel puhul a. 1911 "Eesti Kulturas", kus loendas kõik Noor-Eesti pärispatud: individualismi, estetismi ja peenutsemise, hulkadest eraldumise ning intelligentsile kirjutamise püüde. Sellega äratas ta uue voolu vastu küll teadlikumat opositsiooni, kuid ei suutnud ka oma vanamoelise argumentatsiooniga küllalt veenda. Aastate kuludes harjus ja leppis Jürgenstein ise Noor-Eestiga, tunnustades, et seda, mis viimane uut tõi, oli meie üldarengu seisukohalt ometi vaja. Ühtlasi peab rõhutama, et tema isiklik suhtumine nooremasse kirjanikupõlve oli alati palju sõbralikum, kui võiks seda arvata vihase poleemika põhjal. Aga Noor-Eestiga harjunult tuli kohata veelgi äärmuslikumaid kirjanduslikke nähtusi. Ja jälle võttis Jürgenstein sõna Siuru ning muu vastu. Nagu osutavad tema järelejäänud paberid, on ta neid arve-õiendusi koguni rohkem ette võtnud, kui näeme trükiallikaist, kuid mõnel puhul vist lõpuks käega heitnud. Igatahes kehastas Jürgenstein oma tegevuse viimseil aastakümneil meie arvustuslikku alalhoidlust ja tema nimi sai peaaegu viimase sünonüümiks. Nagu öeldud, pole säärane osa kadetsemisväärt, kuid üldarengu seisukohalt vist omakorda vajalik. Jürgenstein igatahes ei võinud oma veendumuste seisukohalt teisiti toimida. Ja vähemalt meie käesoleva sajandi kirjanduslikkude võitluste mõistmiseks tuleb ikka kasutada tema arvustuslikku toodangut ühe pea-allikana. (lk 218)