Anu Taul

Anu Taul (sündinud 28. juunil 1979) on mulgi ja eesti pärimusmuusik ning pedagoog. Tema isa on torupillimängija Ants Taul.

Artiklid

• Mina elan Haanjas, Triinu Tartus, aga suhtleme Skype'i kaudu tihti ja saame teineteisele kõigest rääkida, meie vahel on lausa telepaatiline side. Mõnes mõttes oleme väga sarnased ja liigume justkui paralleelselt ühes suunas. Ka igapäevaelus tunneme ja tegutseme teinekord üsna ühtmoodi. Kui mul on näiteks halb tuju ja ma õele helistan, et küsida, kuidas tal on, selgub, et tema tunneb täpselt sama. Või siis oleme teineteise teadmata ostnud peaaegu sarnased kingad, millel on vaid väike värvivahe. Samas hääletämber on meil erinev ning muusikas on minul oma, Triinul oma stiil.
• Mind peetakse ekslikult rahvalaulikuks, sest kõik plaadid, mis ma olen välja andnud, on mulgikeelsed. Mulgi keel iseenesest ei tee neid rahvalauludeks, rahvalauludega pole neil midagi ühist. Kõik on suuresti ikka autorilooming. Kunagi ma katsetasin rahvalaulude seadmist, aga see pole minu rida.
• Pean end laululoojaks ja kuigi ma oma kontserte rännakuteks ei nimeta, on mulle tihtilugu tuldud ütlema, et mõnel mu laulul on olnud kuulajaile tervendav mõju. Aga muusikaga ongi nii, et see paneb inimese endasse vaatama ja mõjub vabastavalt.
• Triinu läks varakult Tõrva laulustuudiosse õppima, mina olen olnud rohkem iseõppija. Riidaja koolis, kus me käisime, pandi Triinut ikka aktustel esinema, tema oli kooli ajal nagu tulesäde ja rohkem esineja tüüpi. Mina olin hästi tagasihoidlik ja pigem oma maailmas, kellelgi polnud mu lauluoskusest aimu, kuni mingil hetkel see vabanes ja ma sain aru, et esineda on päris tore.
• Mingist eluperioodist mäletan selgesti soovi olla kuulus ja minna esinema laia maailma. Arvan, et päris paljudel noortel on olnud selliseid unistusi ja ambitsioone. See südamesoov täitus kuidagi iseenesest, kui meid valiti 2004. aastal Neiukõsõ ansambliga lauluga "Tii" Türki Eurovisiooni lauluvõistlusele Eestit esindama. Saime kogeda, mis tunne on esineda hiigelsuurel laval ning tunda end staaridena – turvamehed ees ja taga, punased vaibad, vastuvõtud... Pärast seda tuli siit ja sealt põnevaid pakkumisi, aga minu sisehääl ütles, et see pole siiski päris see, mida ma teha tahan. Sain aru, et mu unistus ja soov on pigem areneda ja õppida asjades sügavuti minema.
  • Anu Taul, "Oma teed mööda", Õpetajate Leht, 22. aprill 2016

Intervjuud

• Minu maailm püsib armastusel. Armastus valgustab südant ja tänu sellele näen selgelt. Tunnistan, et pole olnud kerge selleni jõuda ja ikka veel vahetevahel kukun pimedusse. Õnneks olen leidnud iseendast teejuhi, kes vastab ka küsimustele.
• Minul kui üksikisikul lasub vastutus kogu maailma ees. [---] Meil kõigil on võimalus valida, kas suhtuda asjadesse selge mõistuse ja puhta südamega või jaurata niisama, teadvustamata, kes ma olen või mida tahan, vaadates ainult iseenda ette maha. Siis polegi vaja imestada, miks nii palju takistusi teele ette veeretatakse.
• Jah, mõned "autoriregilaulud" mul tõesti on, aga need moodustavad loomingust ikkagi suhteliselt väikese osa. See etapp minu muusikuteel, kui proovisin regilaulu põimida autoriloomingu ja nii-öelda moodsa helikeelega, on nüüdseks läbi. Tõdesin, et see ei anna minu loomingule midagi olulist juurde. Regilaul on ise niivõrd vägev, et ma ei näe vajadust seda petersellina muusikalisse suppi segada. Küll aga on regilauludes leiduv arhailine ilmapilt üsna palju mõjutanud minu originaalloomingut.
• Mulgi keel on ilus ja selles on ilmunud nii palju kaunist luulet, et lausa patt on seda raama­tukaante vahele kopitama jätta. Võiksin seda isegi rohkem viisistada, just teiste autorite loomingut. Paraku on minus endas ka luuletaja peidus ja kõike lihtsalt ei suuda.
• Mulgi kiil om miu laulukiil.
• Puult langev üksik leht, seebimulle puhuv tüdruk, veepiiskades lilled, inimesed, öökulli huige läbi vaikuse, unenägu... Lõputult-lõputult on neid hetki. Iga selline hetk on nagu võti, mis avab ukse salaaeda. Sealt tulevadki laulud.
• Kõige parem on laulda siis, kui publikuga tekib vahetu kontakt, kui näen inimeste nägudel naeratust. Olen laulnud ka peielauas ja mul on olnud hea meel inimesi lohutada. Tunnen, et see ongi minu tee — laulda.
• Kõige paremad kontserdid on need, kus saan end täielikult avada, sulada hääleks, olla lihtsalt vahendaja. Aga et selleni jõuda, on vaja palju tööd teha. Rahva ees lauldes tuleb unustada see, kes sa oled, mis on su nimi ja kellena sind tuntakse. Samuti pole publiku seas presidente ega koristajaid. On vaid armastus.
  • Anu Taul, intervjuu: Margus Haav, "Anu Taul: minul kui üksikisikul lasub vastutus kogu maailma ees", Sakala, 21. november 2012