Proosa muuda

  • Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi tõuge, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid.
Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega ristama. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma vastupidavus, kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem piima.
Meie praegustel tõugudel, näiteks Tori hobusel, keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada.
  • Arvan, et tuleviku arheoloogid kindlasti räägivad nii-öelda suurest aretuse lainest alates 20. ja 21. sajandist ja kindlasti näevad nad suuremahulist tootmist. Aga loodetavasti ka muudatusi loomapidamises, loomade heaolus ja nende elukeskkonnas.
Veel näevad nad väga erinevaid tüüpe ühe liigi sees: miniponidest raskeveohobusteni ja chihuahuadest bernhardiinideni. Ehk siis seda tohutut variatiivsust praeguses aretuses – nii lemmikloomades kui põllumajandusloomades.