Auandmine

ProosaRedigeeri

Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:
"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
Ning andis au. (lk 561)