Kui otsustame, et kaasasündinud vastumeelsus võõraste vastu ei ole piisav põhjus sisserändajate tõrjumiseks, on võimalik immigratsiooni kasu ja kahju kaaluda hoopis objektiivsemalt. Kas tohib loota, et pagulased, kes tõsiusklike äärmuslastega vastuollu mineku tõttu on oma kodumaalt lahkuma sunnitud, kujutavad endast sealse ühiskonna mõtlemisvõimelisemat, võimekamat koorekihti? Kas nendest inimestest on Eestile pigem kasu kui kahju? Kas riigile tervikuna tuleb kasuks tolerantse, avatud ühiskonna maine? Me ei saa öelda pagulastevastastele: "Aitäh, aga minu Eesti ei vaja kaitset!" Vajab küll, ja oma rahva kaitsmisel on mõtet nii bioloogilisest kui ka kultuurilisest vaatepunktist. Parim viis Eesti kaitsmiseks ei pruugi aga tuleneda pärilikest instinktidest, vaid meie võimest neist instinktidest üle olla.
