Proosa muuda

  • Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.
"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"
Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.
"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"
"Ma arvan, et elu."
Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)
  • Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)


  • Narvas on väga olulised olnud kaks asja: kui sa oled volikogus, siis sisuliselt sinu töökoht on kaitstud: kas sa vastad kvalifikatsioonile või ei vasta, su töökoht on kaitstud. [---] Jah, olgu need siis eesti keel või haridustase või sa lihtsalt ei ole konkursil parim. Töökaotus ei tule lihtsalt kõne alla: omasid maha ei jäeta, nagu Keskerakonna kongressil on öeldud. Ükskõik, mis see töökoht on, ta peab säilima, ja siin on linnapea ülesanne, kuidas see töökoht säilib. Teine asi on kauplemine linnaasutuste nõukogude kohtade ümber. Need on kaks asja, mille korda tegemine ei ole lihtne.

Luule muuda

Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi