Saksamaa kulutas tollal palju raha propagandale muhamediusuliste rahvaste seas. Kummalisel kombel tunti siin keisri vastu mõningast sümpaatiat — orientaalne kära ja suured žestid meeldisid siinsetele inimestele, sest see kõik sarnanes fantasia kebir'iga, kus samuti tehti palju tühja lärmi ja paugutati õhku.
Sellest järeldasid Saksa diplomaadid Oriendis, et on võimalik muhamedlasi kihutada džeha'sse, pühasse sõtta; Oriendi tundjad olid muidugi teisel arvamusel, ent kas on eales leidunud diplomaati, kes oleks asjatundjalt õpetust võtnud? (lk 63-64)
