Vikitsitaadid

Eduard Profittlich

Eduard Profittlich (11. september 1890 Birresdorf, Reinimaa, Saksamaa – 22. veebruar 1942 Kirovi vangla, Venemaa) oli saksa rahvusest katoliku vaimulik, jesuiit, aastast 1931 katoliku kiriku apostellik administraator Eestis ja aastast 1936 piiskop (Adrianoopoli titulaarpeapiiskop). 1938. aastal avaldas ta artiklikogumiku "Ristiusu olemus". 1941 Profittlich arreteeriti ja küüditati Venemaale, kus mõisteti surma, kuid suri Kirovi vanglas enne surmaotsuse täideviimist.

Piiskop Eduard Profittlich


  • [Kirjas Rooma 15. jaanuarist 1941]: [---] kui ülemuse käsk või asjaolude vältimatu surve annaksid selgelt mõista, et martüürium on Jumala tahe [---] kui Jumala sisemine sund minus nii selgelt kõneleks, et ma selles kindlalt Jumala hääle ära tunneksin. Pean aga ütlema, et ma ei tunne endas nii selget sisemist häält selles küsimuses. Kui ma peaks aga ainult mõistuse loogika järgi otsustama, siis pean ma ütlema, et edasine viibimine siin on mõttetu [---]. Kui Püha Isa soovib, et ma hoolimata eeltoodud põhjendustest siia jääksin, antagu mulle 6. veebruariks sellest teada.
  • Minu elu – ja kui vaja, siis ka mu surm – on elu ja surm Kristuse eest.
    • Kirjas sugulastele 8. veebruarist 1941
  • [Kirjas Rooma 10. veebruarist 1941]: Kuna ma telegrammist tundsin ära Püha Isa soovi, et ma siia jääksin, olen nüüd lõplikult otsustanud mitte Saksamaale naasta. Ma teen seda suure valmisolekuga. Ja ma võin isegi öelda, suure rõõmuga. Kuigi ma ei või mingil viisil ennustada ega ette näha, kuidas nüüd minu elutee minema hakkab, millised ohvrid mind veel ootavad, siiski lähen ma seda teed mööda suure usaldusega vastu Jumala armule, olles kindlalt veendunud, et kui Jumal on koos minuga, ei ole ma kunagi üksi. Ja mul on kindel lootus, et ohver, mille ma sellel maal Jumala riigi heaks toon, nii või teisiti asjatuks ei jää. Ma palun minu otsusest teada anda Püha Isale ja paluda teda anda mulle oma eriline õnnistus, et ma võiksin sel raskel ajal näidata end tema kiriku ustava pojana.
  • On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. Ning ma pean ütlema, et selle otsuse langetamiseks oli vaja küll mõni nädal ettevalmistust, kuid see ei sündinud hirmus ja kartuses, vaid hoopis suure rõõmuga [---]. Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga.
  • [1941. aastal:] Otsest surmaohtu on küll vaevalt, kui mitte suuremate vintsutuste puhul haigust ei tule... Siiski ei karda ma, et minu vastu oldaks väga karm, võib-olla osutatakse katoliku piiskopi vastu teatud austust, sest maailma silmis ei taheta esineda halvas valguses. Otsene surmaoht võib tekkida siis, kui sõda lahti pääseb.
  • [Viimases kirjas sugulastele:] Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja, kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus.
  • [Ülekuulamisel:] Minu arvates on igal inimesel õigus usuvabadusele, aga nagu mulle teada on, on ainult vähesed preestrid Nõukogude Liidus vabad, teised ei saa oma kutsumust praktiseerida. Selline seisukord ei saa mulle aga vastuvõetav olla.

Tema kohta muuda

  • Me olime temaga väga head sõbrad. [---] Ta oli väga kokkuhoidlik ja ennastohverdav, oskas hinnata rahu inimeste vahel. Oma puhtkatoliikliku päritolu tõttu ei kaldunud ta ülemäärastesse uuendustesse, kuigi ta uuendusi ka ei vältinud. Msgr Eduardi kõige väljapaistvamaks omaduseks oli aga tema hingehoiutalent, mis seletab paljusid tolleaegseid konversioone katoliku usku. Tal oli palju sõpru ja ta oskas leida aktiivsetele koguduseliimetele rakendust koguduse töös. Enda otsustada hoidis ta majandusasjad ja ametikohtadele nimetamised. Lisaks sellele tundsin teda kui sügavalt usklikku inimest, kes oskas inimestega ümber käia, kes oli suurepärane jutlustaja ja rääkis südamlikult, justkui otse inimese hingele. Jutlused olid dogmaatilised ja neisse põimus psühholoogilisi elemente. Ta oli vaimuinimene. Võin tema suhetest teiste inimestega rääkida ainult häid sõnu. Mind pani alati imestama, missuguse tõsidusega suhtus ta inimeste probleemidesse. Kõik tulid tema käest nõu küsima ja tema oli alati mõistev, sest ta võttis oma hingehoidjaametit südamega.
    • Preester Günther Johannes Stipa, intervjuu Rein Õunapuule 1989. aasta oktoobris: Kiriku Elu 7/1990, lk 7-12
  • Kui viimast korda Profittlich käis Roomas enne sõja algust. /.../ Ja nad ütlesid talle, et piiskop Eduard, te peate aru saama, et varsti Eestit ei ole, seetõttu me ütleme teile, et ärge minge tagasi. See on eluohtlik. Ja tema ütles: "Ei, seal mind oodatakse ja ma lähen."
  • Ma arvan, et tal olid kindlasti palju suuremad omadused või voorused kui mul. Aga see, et ta on selline väga inspireeriv eeskuju, on väga selge.
  • Teada on siis, et Eduard Profittlich suri 22. veebruar 1942. See oli hästi karm ja külm talv Venemaal. Praktiliselt pidevalt 45 ja enam kraadi külma. Surmamõistetud viidi ühest vanglast teise eemale barakki, kus tõenäoliselt inimesed püsisid elus ainult oma hingesoojusele. Sel ajal tõenäoliselt mingit sunnitööd ei tehtud, nad lihtsalt olidki ühes barakis ja järjest surid. [---] Praktiliselt kõik need, kes surma mõisteti, läksid ja need külmusid lihtsalt surnuks. Ja pärast maeti ühishauda. Sellepärast ei ole ka teada Eduard Profittlichi ametlikku matmispaika.
  • Tal on igasuguseid palvekaarte ja lillelehti vahele pandud, hästi romantiline isik tegelikult. Või riided, mida ta kandis. Need tegelikult on siis, jah, tõenäoliselt reliikviad.
  • Tõesti, kui nüüd sealt edasi, et ta on nüüd õnnis Eduard Profittlich ja me tahame jõuda Püha Eduard Profittlichi juurde, siis peaks olema üks imetegu. See imetegu peab olema tõenäoliselt selline nagu meditsiiniliselt tõestatav - keegi on tervenenud raskest haigusest või mingi sellise kategooria imetegu.
  • Vaadatakse, kas kõik dokumendid on olemas, kas nad saavad kindlasti kinnitada tema märterlust. Ja loomulikult, nagu pühakute puhul ikkagi, vaadatakse kõik aspektid tema elust läbi - tema teoloogilised mõtted, analüüsitakse tema kirjutusi.
  • Õnnis märter - ei saa öelda, et oleks kategooria madalam, see on tee pühaduse poole. Aga me oleme kindlad, et kõik need, kes on juba kandidaadid, võiks öelda pühaku kandidaadid, on Jumala juures ja vaatavad Kristusega palgest palgesse.
  • Eduard Profittlichi puhul see märterlus on selgelt kindel ja meil on olemas dokumendid. Lihtsalt, veidi oli vaja seda ajaloolist tausta, sest me ei kirjuta vaid ühe inimese lugu, me tegelikult uurime ja kajastame kogu meie katoliku kiriku ajalugu ja Eesti ajalugu, sest peapiiskop jagas paljude eestastega oma saatust 1942. aastal.

Välislingid muuda

 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eduard_Profittlich&oldid=39916"