Elujanu

Proosa

• Ja nüüd vedas end Vimesi mälust välja veel üks mälestuspilt. Sellel pildil olid väikesed sinised mehikesed, kes karjusid: "Kirivise piralt!" Õigus muidugi, Nac Mac Feegle'id! Nemad elavad ju samuti maa sees aukudes. Tuli küll tunnistada, et kuulu järgi olid nende augud palju tervislikumad kui see jäätmehunnikutest risustatud koopasüsteem, aga ükskõik kust otsast ei vaataks, olid nad samas seisus mis härjapõlvlased. Nemad elasid samuti kuristiku äärel, aga nemad... nemad tantsisid sellel äärel, kargasid selle peal, tegid sellele lõustu, näitasid sellele pikka ja tatist nina, keeldusid oma olukorra ohtlikkust mõistmast ja tundusid tohutult elu-, seiklus- ja alkoholijanused. Vimes kui võmm poleks tohtinud nii öelda, sest Nac Mac Feegle'id olid vahel hirmsaks nuhtluseks, aga selles lõbusas raevukuses, millega nad suhtusid... nojah, kõigesse, oli midagi kiiduväärset. (lk 179)

Luule

Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.

Sul puudub maantee elunälg,
ta ruttav lakkamatu mürin,
sind rahuldab ka üksik jälg
ja linnu põgus tiivavurin.

• Heljo Mänd, "Metsatee", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 18

Kirjandus

• Irving Stone, "Elujanu", tlk Maria Hange, 1968