LuuleRedigeeri

Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.

Sul puudub maantee elunälg,
ta ruttav lakkamatu mürin,
sind rahuldab ka üksik jälg
ja linnu põgus tiivavurin.

  • Heljo Mänd, "Metsatee", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 18