Vikitsitaadid

Hella Wuolijoki: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
Uuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Uus lehekülg: 'pisi|Hella Wuolijoki Yleisradio peadirektorina. '''Hella Wuolijoki''' (aastani 1908...'
 
12. rida:
 
<poem>
LUULETAJA: Ütelge. Siin oli kaks kummalist, pikka meest[[mees]]t - justnagu [[vari|varjud]]. Nad on vist minuga sealt varjude maalt kaasa tulnud.
VEND: Kõik varjud kihutame minema. Nüüd on teised [[aeg|ajad]]. Valgust[[Valgus]]t kõikjal ja arusaamist. Me oleme teie üle uhked, oleme uhked, sest oleme hakanud teist aru saama.
LUULETAJA: ''(Naeratab.)''
Kas ka haua tagant?
VEND: ''(Vaimustatult.)''
Nüüd ei räägita haudadest. Meil põleb soonis elutuli, elulained löövad kõrgele meie ümber. Teie raamatuid[[raamat]]uid loetakse, oodatakse. Täna õhtul[[õhtu]]l näete, kuidas [[maailm]] on muutunud ja mida meie oleme saavutanud.
</poem>
* lk 10
25. rida:
LUULETAJA: Mina kardan. Kõik on nii võõras. Ma ei kõlba härrade hulka. Olen kui tont, kui peletis.
Sääl olid seinad sugulased, seina praodki sõbralikud.
Siin on uksed kui [[hunt|hundid]], künnised küsivad.
</poem>
* lk 11
45. rida:
 
<poem>
KAUPMEES: Küll on tore [[maja]]. Aga papal on ka tore tütar kodus. Kuidas teie käsi käib, preili Eie? Aga teie pole sugugi üliõpilase nägu. Räägiti, teil olevat lühike juuks.
TÖÖSTURI PROUA: Ja näpitsprillegi teil pole.
TÖÖSTUR: Üldse pole teie sugugi üliõpilase moodi.
56. rida:
KAUPMEES: Noh, sääl on vanapapa ise. Vaata, millise toreda maja ta sakstelt on ära ostnud. Eks vanaparun Volcken tule hauast tagasi sulle kolli tegema.
TÖÖSTUR: Oled ikka üks tubli vanamees. Küllap sakste süda kipitab, et selline maja läks eestlase kätte.
ISA: On ka viimane aeg, et neile sunnikuile näitame, kes linnas[[linn]]as on peremees.
</poem>
* lk 16
66. rida:
ISA: Päris Hendri Klai.
ADVOKAAT: Õige. Kae vanameest, kuidas ta juba sigarit tunneb.
EIE: Aga nime ta veel ei tunne. Papa, [[nimi]] on Henry Clay.
ISA: Kui on [[raha]] ta eest maksta, siis võib Kleid ka Klaiks kutsuda
TÖÖSTUR: Õigus, vanamees. Nüüd saite, Eie-preili. See papa ei jää vastust võlgu.
ISA: Pääasi on, et poeg oskab Klaid Kleiks kutsuda.
75. rida:
 
<poem>
ISA: Peab ikka midagi ka kirjanduse[[kirjandus]]e hääks tegema, ehk ma küll neist salmikestest midagi aru ei saa. Aga noored mehed on täis vaimustust.
</poem>
* lk 19
81. rida:
 
<poem>
KAUPMEES: Kui päris [[tõde|tõtt]] rääkida - sääl nad on, näljarotid! Määrivad paberit ja kirjutavad oma lorikesi igasugustest Matsidest ja Jukudest ja siis aita neid ja toeta ja kui nad ära kärvavad, siis pannakse neile mälestussambaid. On ikka üks pagana ülekohus. Vaat siin on ikka mehed, kes midagi ka ära teinud. Siin on Andres - tühja taskuga peale hakanud ja - maja nagu loss ja kauplustes sada meest tööl. Ning paar alevit on ta üles ehitanud ja linna kasvatanud. Ja minulgi on iga sõrme jaoks paar maja. Aga jumal teab, kas meile pannakse mingit mälestusmärki? Kes teab, kas keegi täna mõtlebki Andresele kõnet pidada. Aga [[luuletaja]]! Salmikesi kokku ajanud - ja vaata! Hull inimene pealegi, ent teda peab austama.
ADVOKAAT: Eks ta ikka natuke segamini ole maailmas. Rahvas! Rahvas! Rahva hinge tõlgitsenud, rahva südamest][[süda]mest kirjutanud, rahvast tõstnud, rahvast kiitnud, rahvas, rahvas! Kes on rahvas? Matsid mätta otsas. Nendest on kirjutamist. Aga meie, kes me midagi teostanud oleme? Kes tõstab meie hinge, kes kõneleb meie sügavustest? Meie oleme need kodanlased ja nemad, matsid ja moonakad - nemad on rahvas ja rahvas on moes. Võtame siis tõsine lonks selle peale, muidu hakkan vihastama.
</poem>
* lk 19
89. rida:
<poem>
VEND: ''(Peab kõnet.)''
Meie kõigest südamest austatud meister ja auvõõras! Juba nende sõnadega[[sõna]]dega on õieti öeldud kõik, mida meie ütelda tahame. Oleme õnnelikud, et meil, noortel, ometi kord on võimalus avaldada teile oma austust ja armastust. Sügavamini kui keegi varem olete teie väljendanud meie rahva luules[[luule]]s meie rahva hinge peenimaid varjundeid. Hiilgava meisterlikkusega olete elustanud meie kodumaa loodust[[loodus]]t, iseloomustanud meie rahva kurbust[[kurbus]]t ja mineviku[[minevik]]u lootusetust. Olete äratanud meie rinnus kummalisi [[valu]] ja kaastunde helinaid meie rahva saatuse[[saatus]]e vastu. Teie [[töö]] on pannud aluse, millele tulevikus[[tulevik]]us võime oma töö rajada. Oleme uhked, et võime näha teid endi hulgas. Kui teid oli unustatud siis teadke, et noorsugu on teiega. Elagu luuletaja!
</poem>
* lk 20
95. rida:
 
<poem>
LUULETAJA: Mind ärge austage. Austage rahvast. Minuga tuli rahvas siia. Ta seisab sääl, minu taga. Kas kuulete, kuis ta hingab raskelt, ta on ju väsinud. [[Päev]] oli väga raske. Täna äestati, külvati, kaevati kraavi põlvini külmas [[vesi|vees]], raiuti puid, kangutati [[kivi|kive]], masinaruumis voolas higi, saepuru sattus silmi, valutas [[selg]] ja väsis [[käsi]]. Nüüd ta magab põrandal õlgedel, kuub pää all, umbses toas, selg [[naine|naise]] poole pööratud. Rahvas [[uni|magab]] raskelt, hingab väga raskelt. Kevade [[udu]] on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks [[tuul]] ja puhastaks maailma valu ja vaesuse[[vaesus]]e udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas.
</poem>
* lk 20-21
101. rida:
 
<poem>
LUULETAJA: Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palve-tanudpalvetanud oma eluaja: suur [[Jumal]], kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba[[leib]]a ja pisut soojust, raasuke [[rahu]] mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!
EIE: Ma tunnen teie palvet ja paljude teiste palveid ... Maailmas on nii palju, mida tuleb hääks teha. Inimestel on nii palju üksteiselt andeks paluda. Elul on nii palju süüd[[süü]]d. Kuidas jõuame seda kõike hääks teha? Põlvini on silmavett, südameverd. ''(Kõrval saalis lauldakse "elagu".)''
LUULETAJA: ''(Toetub hirmunult laua najale.)''
Sääl on laulu ja rõõmu. Miks nad rõõmustavad?
EIE: Sellepärast, et neil on [[õlu|õllekruusid]] ja viinatoobid[[viin]]atoobid. Sellepärast, et nad on [[unustamine|unustanud]], kust nad tulevad.
LUULETAJA: Jah, nad on unustanud, kuidas [[põld|põllust]] kümne küünega leiba välja võeti, kuidas kehval söödil, kanarbikus[[kanarbik]]us kasvasime. Leivas oli pool tungalteri. Säärase leivaga kasvasime vaid poolikult. Muru mu kodu ümber oli madal ja pehme kui samet. See oli kastetud esivanemate higiga. Ema tuli hauast tagasi. Tuli vastu söödi pääl, murekarikas oli käes, mis oli täis vett, täis verd, täis oli ääreni hädasid. Ei saanud hauaski rahu. ''(Kõrvaltoast kostab muusikat ja tantsu.)''
EIE: Nad on unustanud, nad on kõik unustanud. Nad ei kuule rahva ohkeid, [[laps|laste]] nuttu, ei näe väljasirutatud käsi ja süüdistavaid silmi[[silm]]i.
</poem>
* lk 22
113. rida:
 
<poem>
LUULETAJA: Eie-preili, siis teie teate seda. Rõske, tinahall udu on mind rõhunud. Sääl on udus kivid leiva nägu. Kiskjail on inimeste [[nägu|näod]]. Vanglad[[Vangla]]d on nagu paleed. Olen elanud udus, preili Eie. Mina olen valetanud, allunud ööle ja udule. Olen võtnud öö ja udu sametimantli, olen katsunud katta sellega kõik konarused maailmas. Ja öö hirmud[[hirm]]ud istusid pimedas nurgas ja pidasid naerust[[naer]]ust kõhtu kinni. Minagi olen eksinud udus.
Kui seda udumetsa ees ei oleks, Eie-preili, kui saaks päikese[[päike]]se põlema!
EIE: Selgust ja tõtt ja valgust ja päikest me toome. Ma olen õnnelik, et ma teiega kõneleda võin. Kellegagi, kes aru saab. Isa saatis mind välismaale unustama, et olen kord karjas käinud. Mina ei unustanud. Magasin lapsena vana nänni juures, suure ahju taga voodis. Ta istus ja kudus sukka ja jutustas, mida rahvas kannatanud. Kilk laulis ahju taga. Ja oli nii pime, rahva viletsusest ja muredest nii pime, et tähekenegi peretoa väikesest viletsast aknast teed sisse ei leidnud. Ja ma lubasin, et ma eales ei unusta. Istusin, käed rusikas, ja kuulasin. Ma ei unusta eales, eales. Me teeme kõik hääks, mida rahvas on kannatanud. Ja kui me suvel läksime surnuaiale, käisin kõigi nende Juhanite, Maride, Peetrite ja Martide haudadel, kes minu soost ja verest. Paitasin muru nende haudadel ja tõotasin.
''(Paneb oma käe luuletaja käele.)''
124. rida:
<poem>
LUULETAJA: Teie kuulatasite, dr. Lucius.
LUCIUS: Jah, ma kuulatasin. See on minu kui arsti[[arst]]i kohus.
EIE: Ma ei tea, et mina oleksin olnud teie patsiendiks.
LUCIUS: Teie olete ka [[geenius]], preili Eie. Kõik geeniused on minu patsiendid. Eks ole nii, luuletaja?
</poem>
* lk 24
152. rida:
ESIMENE NOORKIRJANIK: Teie raiute meile [[aken Euroopasse|akent Euroopasse]].
LUULETAJA: ''(Tõstab kaks tooli vastamisi, asetab kolmanda nende tugedest moodustatud alusele, istub maha toolide ette, naeratab noorkirjanikele.)''
Kas teate, mis see on? See on aken, minu härrad. Mina olen inimene akna taga. Üks neist, kes ikka jäävad akna taha. Ja aknal ei ole udueesriideid. Sääl on maailm täis uhkust ja rikkust, ja meie oleme ikka akna taga. Ilm on täis kauneid asju, mis nad ise on loonud, mis nad eales ei saa hoida oma käte vahel, siidist ja sametist riideid, mida nad eales ei saa selga panna. Kõik maailma rikkalikud [[toit|toidud]], mis nad ise kasvatanud ja mida nad eales ei saa süüa.
''(Tõuseb püsti ja läheb teispoole toole.)''
Vaadake, see siin on aken Euroopasse. Ja, oodake, mida mina näen selle kaudu! Tapmist ja [[sõda|sõdu]], jälkust ja piire ja passe. Hiilgust ja toredust lossides ja paleedes. Viletsust linnade nurga taga ja maa-aluseid kaevikuis. Nälginud laste silmi ja kül-metavaidkülmetavaid käsi. Ka kirjanikke, kes surevad nälga või virelevad hullumajades. Ma tänan, mu härrad. Ma olen küllalt näinud - aknast. Kas soovite ka vaadata?
''(Võtab toolid maha.)''
LUCIUS: Braavo, luuletaja.
166. rida:
 
<poem>
TEINE NOORKIRJANIK: Aga lubage, armas meister. Tahtsin ütelda, meie peame ometi seisma oma aja tasemel ja tundma [[Euroopa]] esteetilisi kirjanduslikke voole, et saada lahti oma armsatest matslikest külajuttudest.
LUULETAJA: Jah, teie tunnete neid. Te olete väga targad. Ikka refereerite teiste tarkust[[tarkus]]t, tsiteerite, kritiseerite ja koketeerite sellega. Ja kui andute tundele, siis hiilib teil tarkus silmanurgas: kas ka keegi ikka näeb, kui ilusasti te anduda oskate. Nagu primadonna, kes tunnete hoos siiski tähele paneb, kas kleidisaba ka ilusasti põrandal lohiseb.
</poem>
* lk 28-29
 
 
==Välislingid==
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Hella_Wuolijoki"