Elias Lönnrot: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
6. rida:
* [[Friedrich Robert Faehlmann|Fählmann]], Tartu Õpetatud Eesti Seltsi esimees, on lubanud mulle hankida mõnda (
* Olen erandita ostnud enesele kõik eestikeelsed raamatud ja mul on neid nüüd tükki 60.
12. rida:
<poem>
Õpetatud Eesti Seltsi esimehe Dr. Fählmanniga ja muudega on mul palju vaidlemist ja vastamist soome õigekirjutuse asjus. Nad peavad selle täiesti kõlbmatuks, sedaviisi tõeks tehes vana väidet pinnast venna silmas ja palgist omas silmas. Kas tahad näha, missuguseks [[soome keel]] eesti kirjaviisi järele muutuks, siis saad järgmise näite:
Olli meidä, kun olligi,
22. rida:
Kolmansi nokan rebbäsi j. n. e.
[---]
Missuguseks seasaksakeeleks soome keel sedaviisi kirjutatuna muutuks, võib hõlpsasti ära näha. Samasuguseks on see eestigi keele muutnud. Arvad, et eestlastele hõlpus on säherduse kirjaviisi puudust kätte näidata, aga võta näpust. Nad ehk arvavad vahest: parem oma õlgne kui võõras nisune – või kuidas olgu, aga ikka katsuvad nad hea meelega oma kirjaviisi paremaks kiita, ühtlasi harutusele võttes, kui kõlbmatult soome keele kirjaviisi kirjutatakse. Ometigi ei oska nad ise soome keelt, peale selle, mis mõni harv on vähe Strahlmann'i grammatikast kuulnud. Vastuvaidlemise asemel olen käskinud neid [[Soome]] tulla ning meie keelt paremini õppida ja siis alles kirjaviisi asjus kõnelda.
</poem>
* Igal pool võeti mind kirikumõisates väga lahkesti vastu. Need olid ainsad "saksa kohad", kus ma sees käisin. Sest ehk küll maa mõisaid täis, ei käinud ma neis ometi, osalt sellepärast, et mul tingimata tarvis ei olnud neisse minna, osalt et mulle haiget meelt tegi nende poolt talupoegade rõhumine. Kirikuõpetajad olid erandita õpetatud mehed, pidasid saksakeelseid teoloogilisi ajakirju ja sammusid ajaga ühes. Ka nähti nad jõukalt elavat. Siiski tahaksin ma 1000 rubla palgaga ennem õpetaia Soomes olla kui siin 10.000-lise palgaga, sest vististi sureksin ma, enne kui harjuksin ükskõikselt vaatama mõisnikkude poolt rõhutud rahva elujärge. Talupoegadeks neid küll hüütakse, aga nad on samasugusel seisukorral, kui meil mõisate popsid (= torparid), jah veel halvemal järjel, sest meie torparitel on ometi lootus aja jooksul elukohta enesele päriseks omandada, aga Eesti talupojal ei ole seda lootust. Nende
* Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Säärane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suurendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tuimad on, et nad
* "...et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed [[Tartu]] ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest."
** Tartust Peterburi kolimisest 1844. aastal, kui Lönnrot oma kraami voorimehega ette saatis.
|