|
Tsiteeritud väljaandest: K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968.
* Peenike läbilõikav kurguhääl kordas seda meloodiat ikka ja jälle, see voolas nagu veenire üle kuivanud jõesängi libedate kivide[[kivi]]de. Sõnad[[Sõna]]d keerlesid ja peatusid, põrkasid kokku ja voolasid kartlikult edasi, kui tütarlapse [[hääl]] alanes sosinaks[[sosin]]aks, otsekui oleksid teda hirmutanud kängurud[[känguru]]d, kes tulid üle mäeaheliku ja tantsisid videvikus metsikut tantsu[[tants]]u oma väikestel jalgadel, enne kui nad sööma hakkasid:
:''Towera chinima poodinya,''
:''Towera jinner mulbeena,''
:(Kängurud tulevad videvikus üle mäeaheliku ja tantsivad oma väikestel jalgadel metsikut tantsu, enne kui sööma hakkavad.) (lk 5)
* [[Ilm]] oli tuulevaikne. Tuuleveskite[[Tuuleveski]]te kontuurid joonistusid teravalt vastu taevast[[taevas]]t, nende tiivad olid täiesti liikumatud, kuigi [[õhk]] vankrikuuri, hobuseriistade sara ja sepikoja katuste all värises kuumusest. Kivid tasandikul kiiskasid heledas valguses[[valgus]]es ja kumasid nii, et tundus, nagu keerutaksid nad omavahel tantsu. (lk 6)
* Coonardoo jälgis silmi[[silm]]i pilgutades ööliblikate lendu[[lend]]u. Ta nägi madalaid pruune[[pruun]]e onne[[onn]]e all [[org|orus]] sügava ja kitsa kaevu[[kaev]]u ümber, mille gnarleri suguharu oli kaevanud kunagi ammu [[jõgi|jõe]] kaldale. Nad nimetasid kaevu ''coonardoo''<nowiki>'</nowiki>ks — pimedaks kaevuks, kaevuks varjus. Coonardoo oli saanud oma [[nimi|nime]] kaevult, mille lähedal ta sündis. Onnides, mis ümbritsesid kaevu, elasid tema suguharu [[inimesed]]. (lk 7)
* Rõõmuhõisete, naerulagina ja lõbusa jutuvadaga jooksid lapsed ikka ja jälle, kukutasid ennast kätele, lendasid üle harja ja hüppasid üles. Lõpuks tüütas see mäng Hugh'd, ta hüüdis: ''"Narlu! Narlu!"'' ja pistis minema. Väikesed tüdrukud tormasid talle järele, viimasena tuli Wanna.
|
