Katherine Prichard

Katherine Susannah Prichard (4. detsember 1883, Levuka, Fidži – 2. oktoober 1969, Greenmount, Lääne-Austraalia) oli Austraalia kirjanik, näitekirjanik ja aktivist, üks Austraalia Kommunistliku Partei asutajaliikmeist. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Coonardoo" 1968. aastal.

"Coonardoo"

Tsiteeritud väljaandest: K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968.

Peenike läbilõikav kurguhääl kordas seda meloodiat ikka ja jälle, see voolas nagu veenire üle kuivanud jõesängi libedate kivide. Sõnad keerlesid ja peatusid, põrkasid kokku ja voolasid kartlikult edasi, kui tütarlapse hääl alanes sosinaks, otsekui oleksid teda hirmutanud kängurud, kes tulid üle mäeaheliku ja tantsisid videvikus metsikut tantsu oma väikestel jalgadel, enne kui nad sööma hakkasid:

Towera chinima poodinya,

Towera jinner mulbeena,

Poodinyoober mulbeena.

(Kängurud tulevad videvikus üle mäeaheliku ja tantsivad oma väikestel jalgadel metsikut tantsu, enne kui sööma hakkavad.) (lk 5)

Ilm oli tuulevaikne. Tuuleveskite kontuurid joonistusid teravalt vastu taevast, nende tiivad olid täiesti liikumatud, kuigi õhk vankrikuuri, hobuseriistade sara ja sepikoja katuste all värises kuumusest. Kivid tasandikul kiiskasid heledas valguses ja kumasid nii, et tundus, nagu keerutaksid nad omavahel tantsu. (lk 6)

Coonardoo jälgis silmi pilgutades ööliblikate lendu. Ta nägi madalaid pruune onne all orus sügava ja kitsa kaevu ümber, mille gnarleri suguharu oli kaevanud kunagi ammu jõe kaldale. Nad nimetasid kaevu coonardoo'ks — pimedaks kaevuks, kaevuks varjus. Coonardoo oli saanud oma nime kaevult, mille lähedal ta sündis. Onnides, mis ümbritsesid kaevu, elasid tema suguharu inimesed. (lk 7)

Rõõmuhõisete, naerulagina ja lõbusa jutuvadaga jooksid lapsed ikka ja jälle, kukutasid ennast kätele, lendasid üle harja ja hüppasid üles. Lõpuks tüütas see mäng Hugh'd, ta hüüdis: "Narlu! Narlu!" ja pistis minema. Väikesed tüdrukud tormasid talle järele, viimasena tuli Wanna.

Nad kihutasid mitu ringi ümber aia, tallasid kapsapäid, hüppasid üle sibula-, kaalika- ja salatipeenarde, peitsid ennast viinapuuväätide alla, mida Mumae oli aia äärde istutanud, ja pugesid tuuleveski alt läbi. Alguses oli Bardi narlu, siis Coonardoo ja siis Hugh. Ta oli väga vihane narlu, ta oli jahikulli paha vaim, kes pidas jahti väikestele lindudele, ja kuigi see oli ainult nali ja nad naersid, kartsid väikesed mustad lapsed teda ometi ja andsid jalgadele valu. (lk 9)

Sam oli lõbusas tujus nagu alati ja käitus täiesti olukorra peremehena. Ta oli pikk, umbes kolmekümneaastane, laiaõlgne mees, tuhmkollane särk eest lahti, sama värvi moolskinid tihedalt ümber säärte. Plekist tikukarp, suur käänispeaga nuga ja piip rippusid tal vöö küljes. Ta kõndis, õlad längus ja jalad põlvest kõveras, nagu mees, kes on palju ratsutanud. (lk 11)

Kas siis lahkumine ühest väikesest poisist on nii raske, et võtab elu ja valguse naise silmadest, imestas Kõver Bob. Mrs. Bessie silmad olid karmid ja sinised nagu talvine taevas, kui ta seal seisis ja üle lagendike sinnapoole vaatas, kus kaarik oli puude vahele kadunud. (lk 12-13)

Coonardoo silmades peegeldus tumm, andunud armastus. Mrs. Bessie nägi seal kannatust ja valu, mis oli niisama suur kui tema oma. Lapse tumedad silmad, tema ilme, mis meenutas ustavat, mahajäetud looma, tõld tagasi mõtte, mis oli kiusanud mrs. Bessie't juba pikemat aega, mis oli olnud kogu aja tema alateadvuses.

Ta vaatas ette kaugete aastate taha, mis kadusid üksteise järel ja täitsid ta hirmu ning piiritu ahastusega: ta nägi aastaid, mille üle tal ei olnud mingit võimu, nad voolasid temast mööda, ja ta nägi seal oma poega — juba meheks saanud poega — ning ta ei suutnud teda aidata, temaga kokku saada ega tema eest hoolitseda — nii kaugele on ta temast läinud. Aga laps, kes praegu tema ees seisab, on ka nendel aastatel siin, tema on Hugh' kõrval. (lk 13)

Noore mehena oli ta kogu teenistuse rannikulinnades maha pummeldanud. Kui raha läbi oli, läks ta jälle kõnnumaale tagasi. Hiljem ostis ta ära Wytaliba ja hakkas karja pidama, aga ta tunnistas seda isegi, et ta ei sobi skvotteriks. Liiga kaua oli ta veerev kivi olnud, et nüüd ühe koha peal püsida, karja kasvatada ja oodata, kuni sellest asja saab.

"Veerev kivi ei kasvata sammalt," ütles Saul, "aga kana, kes ühe koha peal paigal istub, kaotab suled." Nüüd oli ta aga juba vana ega jaksanud hulkuda, tema ainus soov oli jääda Wytalibasse ja rahulikult "sulgi kaotada". (lk 15)

Mrs. Bessie imestas, kui nägi esmakordselt heledajuukselisi aborigeeninaisi. Ta pidas neid segaverelisteks või oli vähemalt kindel, et nende soontes voolab valgete verd. Mõne aja pärast sai ta teada, et nad olid pärismaalased: ka nendes suguharudes, kellel ei olnud mingeid kokkupuuteid valgetega, esines heledajuukselisi naisi. Ta oli näinud kuldsete lokkidega musti beebisid; aastatega läksid nende juuksed siiski tumedamaks, Ka Coonardoo oli pisikesena niisugune olnud. Kõik aborigeenilapsed on sündides mee värvi nahaga, õhu ja päikesega kokku puutudes muutub nende nahk tumedamaks, ja selleks ajaks, kui nad juba oma jala peal ringi tatsavad, on nad samuti pronksi värvi ja läigivad nagu munakivid punasel mullal. Aga juuksed tumenevad neil aeglasemalt. Mrs. Bessie arvas, et kui pärismaalaste naised peseksid samuti nagu tema teenijad iga päev pead, siis püsiksid ka nende juuksed kauem heledad. (lk 16-17)

Suures tühjas majas võttis mrs. Bessie arveid kokku, kirjutas kirju ja luges natuke, ajas Saul Hardyga juttu või heitis pikali ja pidas plaani, mida farmis sel aastal ja ka edaspidi ette võtta. Coonardoo nägi Mumae tule kollast silma öösse pilkumas, kui ta uloo's omadega tule ääres istus ja laulis.

Coonardoo ei oleks küll tahtnud niimoodi üksi magada, igal õhtul vaatas ta hirmuga üles valge maja poole tähistaeva all. Ta kartis, et narlu või mõni muu paha vaim tuleb Mumae kallale, kui kedagi lähedal ei ole. Ta oli iga kord rõõmus, kui leidis hommikul mrs. Bessie elusana ja tervena voodist. Talle meeldis seista tema voodi kõrval, teetass käes, enne kui mrs. Bessie ärkas. (lk 18)

Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Warieda kirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytaliba posti.

Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.

"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotid pitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseid märke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike. (lk 19)

Kuigi mrs. Bessie't rõõmustas Coonardoo sealolek, ei teinud ta ometi vähimatki katset Coonardoo uskumustesse vahele segada või neid muuta. Ta ei tahtnud teda oma rahva tavadest võõrutada.

Mrs. Bessie ei oleks lubanud Wytallbas elavaid pärismaalasi ristiusku pöörata. Ta ütles, et ta ei olevat kunagi näinud pärismaalast, kellele oleks tulnud kasuks loobumine oma suguharu seadustest ja uskumustest. Ja nii kaua, kui tema elab, peavad aborigeenid Wytalibas jääma aborigeenideks. (lk 19-20)

Ta rääkis Charley'ga pooled ööd kaevude puurimisest, arutas, kui palju nad maksma lähevad ja kui sügavad nad tuleb teha. Ta oli joonistanud ise Wytaliba kaardi, ja nüüd nad märkisid sellele ära, kuhu tuleb kaevud rajada ja kuhu on neid kõige parem kaevata. Charley ütles, et kaevud on mrs. Bessie nõrkuseks. Tema eluunistuseks oli katta Wytaliba maad kaevude võrguga. (lk 20)

Illigoogees, Britte-Brittes, Nuniewarras ja Viie jõe ääres pidasid valged inimesed pidu, laulsid ja kaotasid mõistuse viskist, mida nad sel ajal alati jõid. Coonardoo teadis, et nad nimetavad oma pidustusi jõuludeks. (lk 24)

Nad tampisid peeneks valge savi ja segasid seda punase ookri ja loomarasvaga. Selle seguga kaunistasid ennast mehed enne sõjatantsu. Nad joonistasid oma reitele ja rinnale valged jooned, ringid ja täpid, kusjuures igaüks kaunistas ennast erisuguse täppide, ringide ja võreliste joonte mustriga. (lk 25)

Naised käisid lauldes kuivi oksi korjamas või jõekallastel coolyah'sid* välja kaevamas, õhk värises nende ärevast laulust, nende peentest vibreerivatest häältest.

"Neeroo-ran, neeroo," laulsid nad, ühinedes meeste lauluga ja korrates seda ikka ja jälle. Vaevalt oli laul vaibunud, kui keegi alustas uuesti refrääni, aga juba mõned toonid kõrgemalt. Helid värisesid, jäid nõrgemaks ja vaibusid, aga jälle võttis kellegi kare energiline hääl nad üles ning puhus neile elu sisse. Ja nii kestis see terve päeva. (lk 25)

*Metsikult kasvava magusa kartuli liik Austraalias.

Pidustuste ajal ei kandnud ükski pärismaalane riideid ei uloo's, jõe kaldal hulkudes ega lagendikel ja spinifexisaludes jahti pidades. Coonardoo elas neil päevil koos oma rahvaga nii, nagu nad olid elanud enne, kui valged inimesed tõid siia oma suured sarvilised loomad kuskilt kaugelt maailma äärelt, kus päike tõusis. Tema gina-gina'd rippusid keppidel varikatuse all Mumae puuvirna kõrval. Igal hommikul tõmbas ta ühe neist selga, kui ta jooksis üles suurde majja, et ulatada Mumaele tass teed.

Pidustused pidustusteks, aga Meenie tuli iga päev paariks tunniks ja tegi ära kõige hädalisemad tööd. Meenie ja Coonardoo pesid ennast ja panid riidesse, enne kui nad Mumae majja läksid. Nad pühkisid põrandad puhtaks ja tegid köögi korda ning läksid uuesti alla uloo'sse tagasi. (lk 25)

Kõige rohkem meeldis talle valge kakaduu tants. Kari rääkis ta sellest Mumaele:

"Valge kakaduu oli kunagi must mees, laulis ja tantsis alati," seletas Coonardoo. "Aga teine must mees — moviagar* — varastas ta ära ja muutis musta mehe, kes alati laulis ja tantsis, valgeks kakaduuks. Nüüd tantsivad kõik mustad mehed valge kakaduu tantsu."

Mrs. Bessie oli pärismaalaste sõjatantse näinud. Ta oli vaadanud, kuidas Chitali, kes oli alati esitantsijaks, ilmus põõsaste vahelt välja, keha üleni valge saviga täis joonistatud ja udusulgedega kleebitud, ning tuli tantsides alla tule äärde. Ta tippis graatsiliselt ja kiiresti ühelt jalalt teisele või laskus kükki, ajades põlved laiali. Julgelt ja lõbusalt kujutas ta noort meest, kes "laulab ja tantsib alati".

Vana Joey Koonarra, tutt emusulgi sabaks, kepsutas uhkelt1 Chitali selja taga. Ta vehkis kätega ja väristas ennast kogu kehast, liikudes edasi väikeste tippivate sammudega, kuni Chitali lõpuks põõsaste mustava seina taha põgenes.

Mõne hetke pärast tulid kõik ülejäänud mehed Chitaliga eesotsas põõsaste varjust välja. Nad olid üleni udusulgi täis kleebitud, kakaduusuled juustes. Nad keerlesid tule ees nagu parv ülevalt alla laskuvaid kakaduusid aimates järele tiibade sahinat, sel ajal kui naised kordasid ikka ja jälle refrääni, mis meenutas kakaduude karedat tervitushüüet: "Pee-taerda! Pee-taerda!" Mehed kükitasid tule ääres, ajasid käed laiali ja keerlesid ringi. Siis taganesid nad ikka veel pööreldes pimedusse. Nad vehkisid kätega, aimates järele tiibade sahinat. Naised laulsid kriiskava häälega: "Pee-taerda! Pee-taerda!" (lk 26-27)

* Nõid.

Mrs. Bessie'le oli see "naisekstegemise" tseremoonia tuttav, nagu ta seda nimetas, ja see ei meeldinud talle. Kord, kui ta jõe teisel kaldal jalutas, oli ta sattunud peale meeste poolringile, kes kükitasid ühe väikese tüdruku ees ja laulsid tema rindadest. Näis, nagu palvetaksid nad tema ees, kui nad seal laial lagendikul selge sinise taeva all kükitasid. Ta taipas, et sellega austasid nad omal kombel loovat alget, viljakust ja kasvu selles tütarlapses. (lk 28-29)

Mrs. Bessie'l oli hetki, kui ta põlastas musti. Kuigi ta oli elanud ja töötanud nagu mees juba nii kaua loodepiirkonnas, tundmata vähimatki austust konventsionaalsete põhimõtete vastu, mis takistasid teda igal sammul, ei olnud valge naise eelarvamused temas siiski veel kadunud.

Ta jälestas kombeid, mida ta pidas ebamoraalseiks, kuni ta hakkas taipama, et aborigeenide arusaamine seksuaalküsimustest on tema omast hoopis erinev. Oma üllatuseks ta leidis, et selles on midagi abstraktset, et usundilis-müstiline külg on ülekaalus isikliku suhtumise üle. (lk 29)

Mees võis külalislahkusest pakkuda oma naist auväärsele võõrale, kes külastas nende asulat, seejuures tunnistas mees aga kõik naise lapsed omaks. Pärismaalased, keda valged ei ole selles suhtes õpetanud, ei seosta lapse sündimist juhusliku sugulise lähedusega.

Mrs. Bessiele ei meeldinud niisugused külalislahkuse vormid, kui need puudutasid naisi, kes töötasid tema majapidamises — Meenie't või Bandogerat. Mõne aja pärast hakkas ta mõistma pärismaalaste seisukohta ja tundis isegi midagi aukartusetaolist mehe vastu, kes oli valmis laenama oma naise keha võõrale mehele ning kes samal ajal austas naises midagi hoopis kõrgemat — naist kui ema. Seejuures ei petnud mrs. Bessie ennast — pärismaalaste suhtumine sellesse küsimusse oli tegelikult praktilist laadi. Laps - olgu ta siis poiss või tüdruk — oli varandus, mis andis mehele mõju ja tähtsust juurde. (lk 29-30)

Mrs. Bessie vihkas neid niinimetatud pühitsemistseremooniaid, mis viidi läbi suviste pidustuste ajal. Julmustes, mida vanad mehed poiste ja tüdrukute kallal korda saatsid, nägi ta sadismi ja seksuaalsete tunnete ülespiitsutamist. (lk 30)

Ühel ööl, kui ta tahtis parast tuletantsu ära minna, palus Warieda teda jääda ja vaadata tantsu, mida tema suguharus ei olnud veel kunagi lubatud naistel näha. Mõistes, kuivõrd suurt au talle sellega osutati, istus Mumae uuesti tule juurde maha.

Istudes seal varjus ja otsekui pimedusega ühte sulades heitis ta pilgu hoopis teistsugusesse maailma — müstilisse, raskesti mõistetavasse, meelelisse ja vitaalsesse maailma, mille oli loonud selle primitiivse rahva fantaasia. Mõtte, et ka tema on osa öö varjudest, ebamäärastest kaugustest tema ümber ja sellest rituaalsest tantsust, peletas ta otsustavalt eemale. (lk 31)

Naised tantsisid ja laulsid, tantsisid ja laulsid, kuni Coonardoo oli väsimusest maha kukkumas; aga Bandogera, kes tantsis, käed puusas, tõukas teda edasi, andes talle väikseid lakse selga. Kui Bandogera ta lõpuks minna laskis, kukkus Coonardoo oma tuleaseme juurde maha ja uinus silmapilkselt. Naiste kaeblik laul äratas ta jälle üles ja jälle tantsis ta nende pika rea ees tähistaeva all hõõguvate tuleasemete ümber. Coonardoo oli täis aukartust ja ka pisut rahutu, aga ta ei tahtnud oma hirmu näidata. Ta püüdis laulda ja tantsida niisama hästi kui teised. Tema teadvusse hakkas tungima ähmane eelaimus sellest, mis on toimumas. Temast hakkab saama naine ja ta ei tohi näidata ennast nõrgana, ta peab olema oma suguharu niisama vääriline esindaja nagu tüdrukud Britte-Brittest ja Nuniewarrast.

Coonardoole tundus, et ta ei ole tantsinud mitte ühe päeva ja ühe öö, vaid palju päevi ja öid. Ta oli kohutavalt väsinud ja ülevalolekust poolsurnud, aga ta teadis, et varsti on hommik, tähed taevas olid juba nii nõrgad, kui mehed istusid ringis ümber tema ja tema lebas nende ees maas. Talle tüli meelde päev, kui mehed istusid tema ümber ja laulsid tema rindadest. Siis käis äkiline valusähvatus temast läbi ja ta kuulis oma karjatust, läbilõikavat ja jubedat nagu linnu hädakisa. (lk 32)