Heie Treier: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
15. rida:
* Varajastel fotodel näeme talupoegade isiksusi, tugeva karakteriga mehi ja naisi, kes on elanud karmides oludes ja teinud rasket maatööd, Nad kannavad rahvariideid, mis on olulised identiteediloome tähistajad. Need on algusest peale omaenda kätega talus valmistatud rõivad, millesse on kodeeritud kosmogooniline maailmapilt ja uskumused, kaitsemaagia, ilumeel, vastavus ilmastikule ning sõnum rõivakandja vanuse ja perekondliku staatuse kohta. Varajased fotograafid ei vaadanud talupoegi kui anonüümset rahvamassi, kellel pole hinge, vaid kui isiksusi, subjekte. (lk 16)
* Pildilises mõttes võiks endiselt eristada kaht vastandlikku
* Ilmselt oleks õige resümeerida, et fotograafia leiutamisel osalesid filosoofid, füüsikud, optikud, keemikud,
* [[Maalikunst]] asus modernistlikus kultuurimudelis kunstide hierarhia tipus ilmselt tänu haridusele - maalijatelt nõuti mineviku kunstiajaloo suurmeistrite tundmist, teooriaõppimist, käelise osavuse ja silma aeganõudvat treeningut.
:Fotograaf keskendus aga siin-ja-praegu-olevikule: ümbritsevatele oludele, inimestele ning tehnoloogilistele võimalustele, aga ilmselt ka olevikus tähtsaks peetavatele kunstiilmingutele, mida enda kasuks rakendada.
:Maalikunst identifitseeris end Euroopa aristokraatse mineviku abil. Selle taustal võis pildistamine tunduda "liiga lihtne" (vajutad nupule, ja ongi ...) või, ütleme, liiga [[töölisklass]]ile omasena. (lk 23)
* [[Manifest]]i eesmärk on enesekehtestamine. See tähendab jõulist seisukohavõttu, millegi teatavaks tegemist kõva häälega, millegi avalikku kuulutamist. See on deklareerimine, jala mahapanemine, mis tahes vastuseisu trotsimine. Manifestiga ei taotleta asja üle arutamist, vaid eeldatakse, et vastane alistub kohe ning jäägitult. (lk 28)
* Eesti fotoajaloo esimene visuaalne manifest pärineb [[Reinhold Sachker]]ilt ning selleks sai fotolavastus ״Liivi õpetajate sinodil 1870. Ado Reinvald ja Juhan Kunder pastor Woldemar Hanseni kõnet katki lõikamas“ (ERM).
:Näeme ״Kuldrannakese" autorit luuletaja [[Ado Reinvald]]i (istumas), ning kirjanik [[Juhan Kunder]]it, keda tunti eesti muinasjuttude armastatud autorina. Nad viibivad kabinetis laua taga ning hoiavad kääride vahel ״Horatiuse vannet meenutava demonstratiivsusega" (Kunst.ee 3/2001, lk 11) paberit, millele on kirjutatud Paistu pastori Hanseni kõnetekst. Nimelt oli sakslasest pastor kutsunud rahvast üles loobuma eestimeelsusest. Fotol näeme kabinetti, kus on saksakeelsed ja -meelsed tekstid pillutud hooletult põrandale, seevastu eestikeelsed materjalid paigutatud toolile korralikult virna. Kõige kõrgemale on asetatud Kreutzwaldi kirjutatud eepos "[[Kalevipoeg]]".
(lk 28-29)
* Igal kunstiteosel on [[autor]]. Fotode puhul ei pruugi aga meenuda, et ka igal fotol on autor või pildistaja, kelle nimi peaks olema fotoga seotud. Fotod pole [[taim]]ed, mis kasvavad iseenesest metsa all. Pildistaja isik tähendab, et me kindlasti teame, et ta viibis kaamera taga, kui vastavad sündmused reaalajas aset leidsid. Nii jääb pildistaja isik fotol nähtamatuks, ent samas pärinevad just temalt kõik pildiga seotud otsused (kaameravalik, filmivalik, kaamera ettevalmistus, rakurss, pildistamise hetk jms). (lk 33)
* Kas päevapilt on [[kunst]] või mitte? Johannes Parikase arvates defineeriti kunsti mõistet liiga kitsalt. Võib öelda, et tal oli omas ajas täiesti õigus nii Eesti kui kogu Euroopa ulatuses — modernistliku kunstimudeli kõrgeimal hierarhiatasandil nähti üksnes maalikunsti. Foto läbimurre Eesti kunsti toimus alles 1990. aastatel, kui foto ei pidanud kunstinäitustele pääsemiseks enam olema lõuendile maalitud ega graafikapressist läbi käinud. (lk 41)
* Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ajaks 21. sajandi alguses on [[Narva]]st saanud taas šikk linn, mis tõmbab noori ja moodsaimat kultuuri - seda pärast aastakümnetepikkust justkui haavatud ja hüljatud olemist. Tänapäeval teame Narva ajaloolist arhitektuuri peam iselt tänu [[Carl Sarap|<nowiki>[</nowiki>Carl<nowiki>]</nowiki> Sarapi]] õnnestunud fotodele, mis kajastavad selle linna kunagist vaimu. (lk 44)
* Kuidas valvati Nõukogude Eestis, et pilt või foto ei väljendaks valet poliitilist meelsust ega kahjustaks kuidagi nõukogude võimu? Selleks oli välja mõeldud kontrollimehhanism, mis puudutas nii "pealisehitust" (haridust, mõtlemist, propagandat) kui ka ״materiaalset baasi" (tööriistade ja töövahendite füüsilist־ kättesaadavust). See kestis laulva revolutsioonini. (lk 52)
* Fotograafi tööriist on kaamera. Profikaamerate kontrolli all hoidmine oli üks nõkse, kuidas riik teostas oma poliitikat. Kvaliteetseid profikaameraid laiatarbekaubanduses ei müüdud. Et saada juurdepääs heale fotoaparaadile, tuli enamasti olla leidlik või minna tööle heasse ametiasutusse. Fotograafide tööhõive oli väga suur, paljudes asutustes, isegi mõnes väiksemas kirjastuses oli tööl fotograaf. Asutuses omakorda toimus parteiline kontroll kaamera ja tehtud fotode üle. Avalikud fotonäitused allusid kontrollile. (lk 52-53)
* Kui Nõukogude Eestis leidus üldse kedagi, kes oleks peensusteni mõistnud pilditeooriat ning foto toimimise mehhanisme ühiskonnas ja avalikkuses, siis olid need repressiivorganid ja isikud, kes vastutasid ajakirjanduse jms kontrollimise eest. (lk 54)
* Stalinistlik retušeerimine torkab silma erilise "kunstipärasusega". Inimesed on fotodel kunstlikud ja kangestunud, joonistaja sulg kontrollib kõike fotol toimuvat, inimesed on allutatud kontuurjoontele, mis neid igast küljest piiritlevad. (lk 54)
* 1940. aasta juunipöörde korraldajad olid fotograafia võimust vägagi teadlikud. Ligi viiskümmend aastat kasutati ajalooõpikutes ja muudes raamatutes ühtainust fotot, mis pidi kõigile pähe kuluma. See foto pidi tõestama nõukogude võimu vabatahtlikku vastuvõttu Eestis. Foto ülesanne ajalooõpikus oli nimetatud ideoloogia pidev taastootmine.
:Foto on tehtud 17. juulil 1940 Vabaduse väljakul, vaatega, mis avaneb EEKS-i (Eesti Esimene Kindlustuse Selts) maja ning Kunstihoone suunas. Fotograaf pidi asuma ilmselgelt väljaku vastasmaja (praegune linnavalitsuse hoone) kõrgemal korrusel. Tema ette jäävad rahvamassid loosungite ja lippudega, ta vaatab väga enesekindlalt sirgjooneliselt ette, üle rahva peade. Foto autor pole teada. Tõel ei olegi autorit, teavad propagandistid. (lk 61)
* Fotodel võib olla mõnes mõttes võim mälu ja ajalookirjutuse üle. Foto mõjutab seda, kuidas midagi mäletatakse või ei mäletata. Mõned fotod hakkavad koguni defineerima ja aktiivselt suunama ajalookirjutust ning sündmuste retseptsiooni. (lk 67)
* 1950. aastate kunstnikufotod sarnanevad ideoloogialt Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsiooni sotsialistliku realismi maalide-skulptuuridega. Inimese kujutamisel valitsesid kindlad parteilised nõuded, mis lähtusid marksistlikust-leninlikust teooriast. Sotsialistliku realismi nõuete järgi pidi maalil inimest kujutama oma elukutse üldistatud esindajana: arst, kapten, õpilane, tööline, kunstnik jne. Kes on kes, tunneme ära riietuse ja tööriistade järgi. Umbes samamoodi nagu keskaja kunstis eristatakse pühakuid vastavalt nende käes olevatele atribuutidele. (lk 68)
=="Juugend ja sümbolism"==
| |||