Angela Davis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
38. rida:
* At age fifteen I accepted some of the myths surrounding prisoners. I did not see them as quite the criminals society said they were, but they did seem aliens in the world I inhabited. I never knew what to do when I saw the outlines of women s heads through the almost opaque windows of the jail. I could never understand what they were saying— whether they were crying out for help, whether they were calling for someone in particular, or whether they simply wanted to talk to anyone who was “free.” My mind was now filled with the specters of those faceless women whom I had not answered. Would I scream out at the people passing in the streets, only to have them pretend not to hear me as I once pretended not to hear those women? (lk 18)-->
* Kui vahetus lõppes, ootasin ma endiselt samas räpases ruumis. Mind saadeti valvama uus
:See oli relvitukstegev kogemus. Kuid mind ei rabanud mitte see,<!-- lk 19/20 --> et ta oli must. Ma olin ennegi mustanahalisi valvureid kohanud - San Diego ja Los Angelese arestimajades -, kuid asi oli tema ülalpidamises: ta oli rahmeelne ja nähtavasti ka kaastundlik.
:Algul oli ta vaikne. Kui mõne minuti pärast ütles ta tasasel häälel: "Paljud siinsed valvurid - mustanahalised valvurid - on sulle pöialt hoidnud. Me kõik lootsime kogu aeg, et sa pääsed kuhugi ohutusse kohta." (lk 19-20)
* Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas - vennast, kes maalis oma [[vangikong|kongi]] lakke
* Isegi päevatoas, kus valvurite silma jälgisid pidevalt iga meie vähimatki liigutust, ei lubatud meil hoida sigaretipakki ega [[tikk|tikke]]. Kui sa
* Isegi kui raskete psühholoogiliste probleemidega vangidele pöörataks rohkem tähelepanu, kahtlen ma, kas lähenemine oleks põhimõtteliselt erinev sellest, mille tunnistajaks ma olin blokis 4b. [[Psühholoogia]], nagu seda tavapäraselt harrastatakse, ei ole mõeldud ravima. Sageli ei küündi see probleemi juurteni, kuna see ei mõista
:Kuidas võiks minu naaberkongis olnud naise ravi isegi alguse saada, kui teda raviv psühholoog ei ole teadlik viisist, kuidas [[rassism]], justkui mingi muistne katk, nakatab selles riigis ühiskonnaelu iga liigese, muskli ja koe? See naine mädanes rassismi täis augus, piitsutades end iga päev oma ropu ja ereda kujutlusvõimega. Et <!--lk 36/37-->tema haigust mõista, peaks alustama ühiskonna haigusest - sest just ühiskonnalt oli ta nii täiuslikult õppinud mustanahalisi vihkama. (lk 36-37)
<!--* I looked around the cell in angry disbelief. It seemed especially illogical that after they had transferred me from the psychiatric cellblock to the dormitory, they would now isolate me altogether. Even as these thoughts sifted through my head, I realized that it was futile to try to understand the perverted logic of jailers.
55. rida:
* Elu vanglas korraldati ja kontrolliti ülaltpoolt, vastavalt halvimat sorti pragmaatilistele printsiipidele. Vangidele anti täpselt niipalju tegemist, et hajutada nende tähelepanu igalt pikemalt järelemõtlemiselt oma viletsa olukorra üle. Eesmärk oli täita terve päev mõttetute tegevustega, sisutühjade katsetega tähelepanu kõrvale juhtida.
:Selle tulemusena imas vangide energiat terve institutsioonide võrgustik. Küllap pole tarvis öeldagi, et [[vanglapood]] oli vangistuses ellujäämise jaoks tähtis. Kolmel päeval nädalas külastasid kohtuistungit ootavad naised seda väikest poekest, et osta pisiasju, mis muutsid elu natuke vähem talumatuks. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti oli meie ostudel kolmedollariline piir, reedeti võisime kuluta ühe dollari rohkem. Ihaldatud müügiartiklite seas olid säherdused asjad nagu sigaretid, kosmeetika, algelised kirjutusvahendid - pliiatsid (aga mitte pastakad), joonitud kirjaplokid ja margid -, kudumis- ja heegeldusvahendid ning toidukraam nagu küpsised, kommid, suhkur, lahustuv kohv ja kuum šokolaad. Kui sa polnud just rase, said sa ehtsat piima üksnes vanglapoest.
:Vanglapoe keskne tähendus tuleneb
* Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja köäitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on [[vanglakultuur]] ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad ja mida kujundavad vangid ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.
:Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see <!--lk 52/53-->süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuuri oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)
* Üks minust paar kambrit eemal asuv naine kirjeldas mulle haaravalt tervet süsteemi, mille abil said naised oma vanglasõbrad sugulasteks adopteerida. tundsin jahmatust ja aukartust viisi ees, kuidas suurem osa arestimaja aukaist oli osavalt organiseerunud põlvkondade kaupa
:Perekonnasüsteemi juures rabas mind kõige rohkem selle tuumaks olev [[homoseksuaalsus]]. Ent ehkki selles improviseeritud sugulusstruktuuris oli kindlasti homoseksuaalsete suhete üleküllus, ei olnud see siiski ka heteronaistele suletud. Selles olid heterotütred ja abikaasata, st
* Homoseksuaalsus esineb vältimatult suhteliselt suurel määral igas seksuaalselt eraldatud kinnipidamiskohas. Seda teadsin ma juba enne arreteerimist. Ma polnud aga valmis šokiks, mille sain nähes, kuivõrd juurdunud oli see arestimaja eluolus. Naised mängisid maskuliinseid ja feminiinseid rolle; neist esimeste, "isaste naiste" kohta öeldi ''he''. Kogu selle kuue nädala jooksul, mis ma seitsmendal korrusel veetsin, ei suutnud ma sundida ennast ühegi naise kohta meessoo [[asesõna]] kasutama, ehkki mõnd neist ei oleks kuidagi saanud naisteks pidada, kui nad poleks kohustuslikke kleite kandnud. (lk 54)
* Perekonnasüsteemi tähtis osa olid abiellumised. Mõned neist olid ülimalt keerukad - kutsetega, formaalse tseremooniaga ja mõne kolmandaga "preestri" rollis. "Pruut" valmistus selliseks puhuks nagu päris
* Kõige traagilisem vaatepilt olid verinoored
<!--* Once I felt settled in the main population, my thoughts naturally turned toward the possibility of collective political activity in jail. Many people are unaware of the fact that jail and prison are two entirely different institutions. People in prison have already been convicted. Jails are primarily for pretrial confinement, holding places until prisoners are either convicted or found innocent. More than half of the jail !--lk 60/61--population have never been convicted of anything, yet they languish these cells. Because the bail system is inherently biased in the favor of the relatively well-off, jails are disproportionately inhabited by the poor, who cannot afford the fee. The O.R. program— which allows one to be released without posting bond, on one’s own recognizance— is heavily tainted with racism. At least ninety-five percent of the women in the House of D׳ were either Black or Puerto Rican.
74. rida:
* Ühel õhtul, kui kongid olid lukku pandud, kõlas vaikuses vali küsimus. See tuli õelt, kes luges raamatut, mille ma talle olin laenanud.
:"Angela, mida tähendab "[[imperialism]]"?"
:Hõikasin vastu: "Ühe riigi valitsev klass alistab teise riigi rahva, et röövida neilt nende maa ja loodusvarad ning ekspluateerida nende tööjõudu."
:Teine hääl hüüdis: "Sa pead silmas, et teiste riikide rahvaid koheldakse samamoodi nagu siin mustanahalisi?"
| |||