Don Quijote: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Teose kohta==

* Võib ju öelda, et "[[Moby Dick]]" jutustab loo merekarust, kelle kinnisideeks on üks [[valge]] [[vaal]], keda ta jälitab kõikides maailma [[meri|meredes]], ning et "Don Quijote" jutustab loo ühe pooleldi [[hull]]umeelse [[rüütel|rüütli]] [[seiklus]]test ja ebaõnnest La Mancha tasandikel, kui ta püüab korrata rüütliromaanide [[kangelane|kangelaste]] vägitegusid. Kuid kas keegi, kes neid [[romaan]]e lugenud on, tunneks nendes "sisukirjeldustes" ära need lõputult rikkalikud ja peenekoelised [[universum]]id, mille on loonud [[Melville]] ja [[Cervantes]]? (lk 20)

** [[Mario Vargas Llosa]], "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)

* ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille [[sinine]] värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu [[nägu]], esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis [[sulg|sulega]] kaunistatud [[barett]]i; avameelne ja intelligentne [[pilk]]; kongus, kuid peenejooneline [[nina]]; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu [[silm]] oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka [[mõõk]]a, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.

* Don Quijote pidas [[tuuleveski|tuuleveskeid]] [[hiiglane|hiiglasteks]] ja [[lammas|lambakarju]] [[armee]]deks, [[d'Artagnan]] pidas iga muiet [[solvang]]uks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta [[käsi|kätt]] alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed [[mask]]id. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.

 

 

* ''Filmi võttegrupi vestlus.''

: - [[Hargmaisus|Hargmaine]] [[hiiglane]]...