Laura Ingalls Wilder: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
:Nad läksid ära indiaanlaste maale. (lk 5, raamatu algus)
* Pikkadel talveõhtutel rääkis Papa Mammale maast, mis asub Läänes. Seal oli [[maapind]] tasane ja seal ei kasvanud mitte puud, vaid tihe ja kõrge [[rohi]]: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi ja sõid rohtu karjamaadel, mis ulatusid kaugele — kaugemale, kui inimese silm seletab. Seal polnud
* Nõnda siis müüski Papa maha väikese maja, samuti [[lehm]]a ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; Mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.
53. rida:
:Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu [[vari|varjud]], sest [[päike]] tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva [[pilv]]ed. Rohukõrtel kiikusid tillukesed [[linnud]] ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.
:"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"
:"Söö oma
:Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."
:"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)
73. rida:
:"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.
:"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. "Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"
:Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna [[Washington]] oli nii kaugel. (lk 29)
* Papa tõstis oma [[jahisaak|jahisaagi]] kõrgele üles, et Laura näeks. Tal oli [[küülik]], suurim küülik, millist Laura oli iial näinud, ja kaks matsakat [[preeriakana]]. Laura hüples üles-alla, plaksutas käsi ja kiunus rõõmust. Ta haaras Papa varrukast ja kalpsas ta kõrval läbi rohu.
:"See maa-ala on üle koormatud ulukilihaga," rääkis Papa talle. "Märkasin üht kitse ja samas veel poolsadat; samuti
* Tähevalgel helises mahedalt Papa [[viiul]]. Vahel laulis Papa natuke kaasa, vahel laulis viiul üksi. Sulnilt ja nõrgalt kandus viis kaugele.
103. rida:
* [[Pööning]]ust sai meeldiv mängupaik. Suured ümmargused värvilised [[kõrvits]]ad moodustasid ilusaid laudu ja toole. Pea kohal kõikusid punased piprad ja sibulad. Laest rippusid alla ka paberisse pakitud suitsusingid ja suitsutatud hirveliha. Kuivatatud [[ravimtaim]]ede kimbud, vürtsitaimed toitude maitsestamiseks ja mõrudad taimed ravimiseks - täitsid pööningu vürtsika ja tolmuse [[lõhn]]aga. (lk 14)
* Lund sadas üha rohkem, kuni see oli [[lumehang|hang]]edena kuhjunud kõikjale maja ümber. Hommikuti olid aknaruudud kaetud [[härmatis]]ega, mis moodustas kauneid pilte puude, lillede ja haldjatega.
:Mamma rääkis, et öösiti käib [[Külmataat]] pilte maalimas ajal, kui kõik magavad. Laura kujutas ette, et Külmataat oli väike mehike üleni lumi[[valge]]tes riietes - ta kandis peas sädelevvalget teravatipulist mütsi ja jalas pehmeid hirvenahast valmistatud poolsaapaid. Tema kuub oli valge, tema käpikud olid valged ning ta ei kandnud püssi õlal, kuid tema käes välkusid teravad tööriistad, millega ta pilte nikerdas.
:Laural ja Maryl oli lubatud Mamma sõrmkübaraga teha külmunud klaasile ilusaid sõõrjaid kujundeid. Aga kunagi ei rikkunud lapsed neid pilte, mis Külmataat öösel meisterdanud oli. (lk 18)
| |||