Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
27. rida:
* [Peter Wimsey:] "Bunter, klaas härra Murblesile. Ma olen väga rõõmus, et te välja ilmusite. See kaheksakümne kuuenda aasta Cockburn maitseb alati paremini [[seltskond|seltskonnas]] - see tähendab asjatundlikus seltskonnas. Ma tundsin kord üht meest, kes rikkus selle maitset Trichinopoli [[sigar]]iga. Teist korda teda enam külla ei kutsutud. Kaheksa kuud hiljem sooritas ta enesetapu. Ma ei taha öelda, et see oli põhjuseks. Aga kõik märgid näitasid, et ta lõpetab halvasti."
:"See on õudne," lausus härra Murbles tõsiselt. "Olen näinud mitmeid mehi, kes on saadetud võlla [[kuritegu]]de eest, millele ma hoopis rohkem suudan kaasa tunda." (lk 14)
* Samal ajal, kui [[medõde]] läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, [[käsi]] või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)
* ''Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone [[gaasiahi|gaasiahjus]], kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli [[eksperiment]]. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema.'' (lk 12)
* Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani [[korter]]i uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud [[Stockholm]]i minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi [[unerohi|unerohutablette]] nimega Imovane ja palunud minu [[õnnistus]]t, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
:"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)
* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i [[üksindus]]est ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
* See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast [[maoloputus]]t Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal ühes [[hotell]]is toa ja neelanud pudeli [[konjak]]iga alla kõik oma [[unerohi|unerohutabletid]]. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda [[lennuk]]isse ja sõita ükskõik kuhu, [[Pariis]]i, [[Sankt Peterburg]]i, [[Moskva]]sse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus [[lumehang]]es mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)
* "Jimmie?"
:"Jah?"
:"Kas tookord ei oleks mitte miski sind siin maailmas kinni hoidnud?"
:"Näiteks mis?"
:"Ma ei tea, äkki mina..."
:"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi [[õnn]]elikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati [[vaba]] olnud. Sul pole kunagi [[isa]] vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)
* [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
==Allikata==
| |||