Silm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
68. rida:
* Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)
** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977
* Sabina lamab kõhuli [[kabel]]i ees mustas rohus, [[raamat]] ees lahti.
:"Kõik, mida ma palun, on [[vabadus]]," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe [[valu]]. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)
* Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel [[valgus]]t. (lk 14)
* Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja [[valgus]], mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu [[pimedus]]es. (lk 21)
* Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis [[kaitsetus]]e tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)
* [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
==Luule==
| |||