Reet Kudu: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Vanaisa]] kinnitab alati, et elus[[elu]]s olevat kõige tähtsam õige [[eesmärk]]. Minu suurim eesmärk on saada ometi kord kümneseks.

:[[Kümme]] on mu võluarv — esimene suur [[juubel]] ja täpselt kümnendal kuupäeval. Arvude [[maagia]], nagu väidab vanataat, kui ta ei mäleta, kuhu meie kuuraha nii ruttu kadus.

:Ma sain juba seitsmeselt aru, et sel kauaoodatud sünnipäeval[[sünnipäev]]al muutub inimlapse elu täielikult. Temast hakatakse [[Lugupidamine|lugu pidama]], teda hakatakse inimesena kohtlema ja talle tehakse normaalseid kingitusi[[kingitus]]i.

:Ei pisteta enam pihku pehmeid [[mänguasi|mänguasju]], mis sobiksid pigem beebivoodisse. Igatahes mu vanema venna Mihkli varandusse lisas kümnes tordiküünal [[jalgratas|jalgratta]].

:Jah, täpselt 199 päeva pärast on mul [[vabadus]] käes!

:Oma kümnendal sünnipäeval lõpetan ma Pille putitamise, sibula[[sibul]]a hakkimise ja panni[[pann]]i liigutamise. Jätan meie piripilli noorema venna hoida ja hakkan ise lihaseid[[lihas]]eid treenima, nii et ükski naabripoiss ei julge mind enam Jannu-Nunnuks ja Pille-plännuks narrida... Eriti vastik on nende parastav itsitamine, sest ma olevat oma õe pannikeerutaja! Ja seda kõike vaid seepärast, et vanataat kiitles, kui hästi ma oskavat süüa teha. Paremini kui tema ise. (lk 3, raamatu algus)

* Pole midagi kohutavamat, kui olla mitte keegi, sest sa pole enam kuuene nagu meie [[pesamuna]] ja pole ka veel nii vana nagu minu vanem vend, kes kadus kümnendal sünnipäeval kättesaamatusse kaugusse. Mingisse salapärasesse[[salapära]]sesse ellu, kuhu mina ei jõua vist eales, sest päevad venivad üha aeglasemalt, [[sekund]] kestab varsti [[tund|tunni]] ja kui nii edasi läheb, siis jään mina siia igavesti sibulate pärast silmi vesistama ja Piripilli hõikuma. (lk 4)

* Varem hoidis Piripill-Pillet mu vanem vend Mihkel, kes vabanes pesamuna kantseldamisest just nimelt kümnendal sünnipäeval, kui ta sai kätte jalgratta ja vabaduse. Ta elu on nüüd nagu tulevasel miljonäril[[miljonär]]il, sest kes ei teaks, kuidas [[ajalehepoiss|ajalehepoisist]] miljonäriks saadakse. Mihkel hakkas lehti müüma, rannas päevitajaid[[päevita]]jaid jäätisega[[jäätis]]ega meelitama, tõelist elu elama... Ta ilmub nüüd koju alles õhtul, väsinud ja vaikne. Varem hüüdis taat teda millegipärast Mitsuks. Nunnutav nimi, mis kõlbab pigem kassile. Nüüd on see tobe nimi ammu unustatud. (lk 4-5)

* Miks on küll elus nii, et mis ühele tundub hellitusena[[hellitus]]ena, tundub teisele mõnitusena[[mõnitus]]ena? (lk 5)

* Kui Mihkel oli alles üheksane, algas meie kodus päev vahel ka sellega, et Mitsu püüdis mind märjaks pritsida, mulle hambapastat[[hambapasta]]t ninna toppida, loopis mind patjadega või... Nüüd kaob ta vähestel va­badel õhtutel jalgrattaga rändama. Tal on seejuures nii tähtis nägu, nagu istuks kosmoselaeva[[kosmoselaev]]a rooli. Vahel ma isegi igatsen taga Mitsut, kes viitsis minu ja Pillega jännata. Kümnes sünnipäev paiskas mu venna minust äkki tohutusse ja kättesaamatusse kaugusse. Sama tunne võis olla keskaegsel astronoomil[[astronoom]]il, kes avastab, et mitte Päike ei tiirle ümber Maa, vaid hoopis Maa ümber Päikese. Varem keerles mu vend ümber minu ja Pille, olgugi üpris kiuslikul moel. Nüüd tiirleb ta oma jalgrattaga kusagil lõpmatuse[[lõpmatus]]e teises otsas... (lk 5-6)<!--

* Õeraas on kägaras keset järve[[järv]]e, käed klammerdunud parvelaudadesse. Tagasi joosta? Kedagi appi kutsuda?

:Näen ennast abilistega tagasi jooksmas, näen meid põrnitsemas tühja parve[[parv]]e.

:Surun küüned peopessa. Muidugi ütlesin ma naabrijõnglastele, et ma oskan [[ujumine|ujuda]] ja istun põõsastes vaid lugemishuvist. Olen kõigile öelnud, et oskan. Ja vahel olen ujunud ka, aga ikka koos teistega. Ainult paar meetrit sillast eemal.

:Põhiline on [[tegutsemine|tegutseda]], mitte mõelda. Tõmban särgi üle pea.

:Pea ees [[vettehüpe|vettehüppamise]] omandan ma just sel hetkel. Varem seisin küll vapralt sillal, surusin lõuga rinnale ja käsi ette, nagu vanem vend õpetas, aga vette sattusin ikka millegipärast jalad ees, nii et nina ja suu oli vett täis. Mihkel oli alati ülimalt pettunud.

:Jah, olin sadu kordi surunud oma kõrvu käte vahele, puurinud varbaid silda, tõuganud. Aga keha kooldus ikka justkui iseenesest teistpidi, [[istmik]] tabas järve esimesena. Jälle pritsmed, piin võimetusest ja raamatuga põõsasse pugemine.

:Nüüd seisan taas sillal, upakil ja mannetu. Aga [[vesi]] on tähtsusetu, hüpe samuti. Oluline on ainult see mummuline komps parvel.

:Ja see karjatus tõukab mind kuidagi iseenesest vette. Ma lihtsalt //ei hüppa, vaid lausa lendan parve poole. Lennutunne on suurepärane ja nii ma hõljungi esimest korda vette pea ees. Teen järves kukerpalli[[kukerpall]]i, olen hetkeks kabuhirmul teadmatusest, kus on mudane põhi, kus [[taevas]], õhk ja parv koos õega. Ajan veealuses pimeduses silmad pärani ja näen allpool helendust, mis peaks olema ülal. Ujun siiski vaistlikult valguse[[valgus]]e suunas, kuigi olen lämbumas pöörasest kahtlusest, et see helendus ei saa ometi olla õige helendus. Olen hiljem tihti ajanud segi suundi metsas, aga järves vaid see ainus kord.

:Nõudmine on sedavõrd piripilli-pillelik, et tahtmatult muigan. Enda hirmu ja oma õe üle. [[Hirm]] haihtub kuidagi iseenesest. Libistamine, tõmme, libistamine...

* "Mul on nii külm! Banaanid[[Banaan]]id ei anna ju sooja!" teatab päästetu nõudlikult, ise üleni kananahas.

:"Suppi[[Supp]]i? Kohe saab valmis kuum [[sibulasupp]]!"

* Praegu võin kõigile kinnitada, et päris elu algab ehk tõesti kümneselt, aga juba enne peab kõvasti hoogu juurde andma. Ega jalgratas ka mäest iseenesest üles ei sõida! Tuleb ikka kõvasti pedaale sõtkuda, et pärast oleks vahva mäetippu[[mäetipp]]u nautida.

:"See on hoopis minu uus nukk, lausa helevalge printsess pulmakleidis!" kilkas pesamuna ja ma pidin tahtmatult naeratama, kuigi püüdsin säilitada vanema venna üleolekut. "Jätke see lapsik mängimine, me tulime metsa[[mets]]a [[suusatamine|suusatama]], mitte lumenukkudega mängima."

:"Me tulime metsa!" vastas Kiur lepitavalt. "Aga ma pole seda metsa varem kunagi niisuguste silmadega vaadanud. Täna on see nagu... võlumets. Su nooremal õel on tõesti päris... kunstniku[[kunstnik]]u [[pilk]]!" (lk 19)

* Sel aastal tuli ju [[esimene lumi]] maha väga vara ja jäi pikalt püsima. Lumi oli nii ahvatlev, et Pille-Pirts vingus end kogu aeg meiega koos metsa. Pidin muudkui aitama Pirtsul suuski[[suusk]]i alla panna ja ta oli algul lumel veel abitum kui sel augustikuisel parvel. Eks ta oli suusatanud varemgi, aga mitte kunagi koos minuga. Tatsas teine lihtsalt maja ligidal teel.

:Aga metsas ja [[suusamägi|suusamäel]] mu õeraas kuidagi muutus. Eks Kiur teda ka aina kiitis, põhjusega ja ilma! Plika tatsamine hakkas pikkamööda sarnanema päris suusatamisele.

:Elus juhtuvat palju imelisi asju, nagu väidab mu vanaisa. Ja ka sel talvel saabus üks imeline [[pühapäev]], kui Pille ei jäänud meist enam üldse maha, vaid kippus vahel ettegi. (lk 20)

* Jõuludeni[[Jõul]]udeni oli jäänud ainult nädal.

:Ma istusin kogu aeg internetis[[internet]]is, et mingeid kinke välja võluda.

:Vanataat korrutas pidevalt, et parim [[kink]] olevat õige [[info]]. Ei mingeid punase paberi ja paelaga jõulupakke, meil olevat nüüd intemetiinterneti-ajastu ja ainult netikingid lugevat.

:Selle peale läksid Piripilli-Pille silmad loomulikult kohe vesiseks, sest arvutis[[arvuti]]s polevat ju susse[[suss]]e ja kuidas siis küll [[päkapikud]] saaksid kinke tuua, kui pole ikka kirjut paberit ja punast paela?

* [T]undsin iga keharakuga, et midagi imelist peab nüüd kindlasti varsti juhtuma, sest palju halvemaks ei saanud meie pereelu enam minna. Mu [[isa]] töötas nimelt äkki hoopis teises riigis kui [[ema]] ja see oli meie [[pere]] ajaloos midagi täiesti uut ja enneolematut. Vanataat oli üha süngem, muudkui ümises nina ette ja silmitses aeg-ajalt Piripilli-Pillet üpris haletsevalt.

:"Meie issile? Ta oli ju meie ainus [[lootus]]? On praegugi?" olin ma jahmunud.

:"Eks ta ole meie ainus lootus, jah! Neli last kodus ja vanemad hulguvad laias maailmas ringi... Lootsin ikka, et tulevad jõuluks kohale. Aga tegid [[rahaülekanne|raha ülekande]] ja ei tule." (lk 22)