Erinevus lehekülje "Eesti" redaktsioonide vahel

Lisatud 1812 baiti ,  1 kuu eest
* Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. (lk 155)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
 
 
* Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks [[Woodrow Wilson]]i [[rahvaste enesemääramisõigus]]e imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist [[Välispoliitika|välispoliitilist]] doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev [[idee]] – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik [[sümpaatia]] Tiibeti suhtes?
* Jätkuks hiljuti ajakirja [[Looming (ajakiri)|Looming]] veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas [[ellujäämine|ellujäämise]] [[eesmärk]] iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof [[Ilmar Tammelo]] – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud [[maailmavaade]]t, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele [[eluõigus]]ele [[paljurahvuselisus|paljurahvuselise]] [[Hiina]] sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma [[saatus]]est suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.
** [[Maria Mälksoo]], [https://diplomaatia.ee/debatt/ "Debatt: Kommentaar Andreas Kaju artiklile Hiina ja idealismi piirid"], Diplomaatia nr 99, november 2011
 
==[[Eesti ajalugu]]==
28 477

muudatust