Ämmaemand: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
==Proosa==
* Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu [[provints]]i ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, [[pealinn]]as külas käies — provintslasena.▼
:Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et [[mood]], ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb [[tehnikaajastu]] iga uue [[leiutis]]ega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna ämmaemandate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi [[assimileerumine|assimileerumisprotsessi]] tulemusi vaikse [[kannatlikkus]]ega.▼
* [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42▼
* Olen nimelt otsustanud ükskord hakata midagi just selles liinis tudeerima. Väga proosaline ja puha ning vanade kuuldes ei tähenda praegu niisugusest asjast mitte iitsatadagi. Kujutlen, mis möll kooliski lahti läheks, kui ma kirjutaksin äkki teemal "Kelleks ma tahan saada", et olen surmkindlalt otsustanud hakata ämmaemandaks või [[günekoloog]]iks või midagi sinna kanti. Igatahes on minu meelest jube põnev aidata pisikesi põnne siia maailma tulla. Aga vist veel vahvam oleks, kui mõnele moorile saaks selle lõbu hoopiski ära keelata. Minu meelest [[abort|aborditegemise]] vastu sõdida on äärmine totrus. Seda peaks ainult paljudel kordadel lihtsalt sundkorras tegema. (lk 56)▼
** [[Silvia Rannamaa]], "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61▼
* Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, loöklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni [[kaabu]]loti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. Lapsi neil polnud. See oli kurb küll, aga mitte liiga valus, sest nad armastasid ja hoidsid võõraste inimeste lapsi, otsekui oleksid need omad. Aastat viisteist tagasi oli tema mees lausunud: "Kuule, naine, sa õpi õige ämmaemandaks... sul on siin igav ja kasu pole sinu olemisest ka mitte paljudel... Ole linnas neil kursustel ära... kas või nende moonamaja inimeste pärast õpi selgeks... et neil inimestel oleks vähemalt ilmaletulekki kergem, kui neil ilmasolemine niikuinii raske saab olema..." (lk 6-7)
18. rida ⟶ 10. rida:
:"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand. (lk 22)
* [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986
▲* Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu [[provints]]i ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, [[pealinn]]as külas käies — provintslasena.
▲:Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et [[mood]], ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb [[tehnikaajastu]] iga uue [[leiutis]]ega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna ämmaemandate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi [[assimileerumine|assimileerumisprotsessi]] tulemusi vaikse [[kannatlikkus]]ega.
▲* [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
▲* Olen nimelt otsustanud ükskord hakata midagi just selles liinis tudeerima. Väga proosaline ja puha ning vanade kuuldes ei tähenda praegu niisugusest asjast mitte iitsatadagi. Kujutlen, mis möll kooliski lahti läheks, kui ma kirjutaksin äkki teemal "Kelleks ma tahan saada", et olen surmkindlalt otsustanud hakata ämmaemandaks või [[günekoloog]]iks või midagi sinna kanti. Igatahes on minu meelest jube põnev aidata pisikesi põnne siia maailma tulla. Aga vist veel vahvam oleks, kui mõnele moorile saaks selle lõbu hoopiski ära keelata. Minu meelest [[abort|aborditegemise]] vastu sõdida on äärmine totrus. Seda peaks ainult paljudel kordadel lihtsalt sundkorras tegema. (lk 56)
▲** [[Silvia Rannamaa]], "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61
| |||