Linnutee: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
* Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab [[vihm]]a või [[rahe]]t, jäine [[tuul]] tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33-34)
** [[Harri Jõgisalu]], "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
* Isegi meie [[galaktika]] sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud [[emapiim]]a. Legend on jäädvustatud [[Jacopo Tintoretto]] kuulsal maneristlikul maalil "[[Linnutee]] sünd". Pildil laseb [[Jupiter]]i naine [[Juno]] imeva lapse [[Herakles]]e kesk toidukorda [[rinnad|rinna]] otsast lahti ja pritsib piimajoa [[kosmos]]esse. Üles lennanud piimatilkadest saavad [[täht|tähed]]. Maa peale kukkunud piiskadest saavad [[liilia]]d. Olen ise selle [[maal]]i ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud [[Rasedus|rase]] ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares [[purskkaev]]una [[pritsimine|pritsivaid]] piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli [[seitse|seitsme]] lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas [[piim]] pritsida võib. (lk 200)
** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009
==Luule==
| |||