Mõõtmine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
32. rida:
* Mis on filosoofial pistmist millegi mõõtmisega? Sa pead usaldama matemaatikuid ja nemad mõõdavad taevaid, nagu meie mõõdame maapinda.
** [[Galileo Galilei]], "Uuest tähest" (1606)
 
 
* Geograafia on sünteesiv distsipliin, mis mõõtmise, kaardistamise ja regionaalse lähenemise kaudu seob üldise erilisega.
** [[Alexander von Humboldt]], 1845
 
 
* Seda, milleks on suuteline inimese voorus, ei tule mõõta tema üksikute saavutuste järgi, vaid tema tavakäitumise järgi.
** [[Blaise Pascal]], "Mõtted", 352/724
 
 
* Igal [[objekt]]il on ''oma kindel arv [[omadus]]i'', ei üle ega alla selle. Igale küsimusele, kas ta on see ja too, on sellel, kes seda objekti läbinisti tunneb, võimalus anda vastuseks otsustav jaa või otsustav ei, mis teeb lõpu igasugusele kõikumisele olemise ja mitteolemise vahel. [---]
: Igal objektil on iga säärane omadus ''teataval kindlal määral''. Kui teatava omaduse jaoks on mõõdupuu ja ma suudan seda rakendada, siis on sellegi omaduse jaoks kindel mõõt, mida ta vähimaski ei ületa ja millest ta ei jää alla.
** [[Johann Gottlieb Fichte]], "Inimese määratlus", esimene raamat "Kahtlus", tlk [[Mati Sirkel]], 1988, lk 15-16
 
 
* Kontrastse taustana meie tänasele teaduspoliitikale, mis tõrjub eestikeelsed humanitaarväljaanded teaduse äärealadele ja hindab ainult "maailma mõõtmist" võõrkeeles, on mind alati hämmastanud, kuivõrd enesestmõistetavaks ideaaliks on kogu senise eesti kultuuri ajaloo vältel alates XIX sajandi varasest ärkamisajast olnud vastupidi, püüd emakeelse kõrgkultuuri, kõrghariduse ja teaduse poole. Kahtlemata oli eesti kultuuriline iseseisvus, loomulikult selle osana ka eesti keel ja eestikeelne kirjasõna üks Eesti riigi loomise aluseid.
** [[Marin Laak]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanikkude-liidu-algusaegadest/ "Eesti Kirjanikkude Liidu algusaegadest"] Sirp, 11.10.2012
 
 
* Kujutlus, et keeles peaks olema iga [[tähendus]]e jaoks omaette juur või vähemalt tüvi ja järelikult võimalikult palju sõnu, on igivana ja mitte päris õige. Sõnade paljus ei ole keele rikkuse ainus mõõt.
** [[Henno Rajandi]], "Keel: protsess ja süsteem". Keel ja Kirjandus 3/1977
 
 
* Nii nagu [[surm]]a hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele [[väärtus]]t ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
** [[Tarmo Soomere]], [https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3422 "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis"] UT, 11/2019
 
 
* Kas oli paavst Clemens [[kurjus|kuri]] inimene või ainult nõrk või oli ta lõpuks hoopis parem kui me oskame arvata? Me ei tea seda, sest meil pole õnnestunud teda hiljem leida seal, kus ta kaasaegsete head ja halvad teod on õiglast mõõtmist leidnud. Ainult hertsog Charlesi olen leidnud — [[Purgatoorium (Dante)|puhastustules]]. (lk 170)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
 
 
* [Georges Frédéric Parrot:] Noh, minu [[pastor]]ist vanem [[poeg]] ütleks siinkohal muidugi, et selle ''(osutab laibale)'' teie ja minu inimpurgi ehitas [[Jumal]] ja pani sinna sisse [[hing]]e. Hing ja elekter, kas need on sama asi? Me oleme sel teemal vaielnud, ta on üsna ägeda loomuga. Mina arvan, et siin on olulisi sarnasusi. Ma ei tea, kas need on täpselt sama asi, aga sarnasus - see on olemas. Seda tuleb uurida, mõõta. Võib-olla selle tõttu [[inimene]] erinevalt kõigist teistest [[loom]]adest ehitabki [[asi|asju]], [[masin]]aid ja püüab nendega igasuguseid nähtavaid ja nähtamatuid aineid. Ja seda – kuidas püüda - õpetab meile teadus. (lk 1089)
** [[Meelis Friedenthal]], "Vaim masinas", Looming 8/2017, lk 1088-1102
 
 
* [[Elu]] nõuab seda, mida võimalik maitsta, tunda, mõõta, kaaluda, usk – mida ei taba ükski meel, nii et usuanded seisavad siin- või sealpool elu.
** [[Anton Hansen Tammsaare]], "[[Põrgupõhja uus Vanapagan]]"
 
 
* Aastatelt noore mehe iga võib osutuda üsna soliidseks, kui vanust mõõta [[tund]]ides. Ent seda juhtub vaid siis, kui aega pole raisatud, ehk teisisõnu: harva.
** [[Francis Bacon]], "Of Youth and Age", 1625
 
 
* Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult ''mägedeks'' nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure [[rahvaluule]]kogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.
** [[Lennart Meri]], "[[Hõbevalge]]" (''cit. via'': [[Anne Nahkur]], "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 6)
 
 
* Ka suurim majandusliku heaolu tunne nõuab enda kõrvale vaimset heaolu. Seda ei saa vabas ühiskonnas ei mõõta ega juhtida. Miski muutub tõeliselt tähtsaks, ehk isegi pühaks põhjusel, et inimene tunneb nii.
74. rida ⟶ 86. rida:
** [[Robertson Davies]], "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997
 
 
* [[Raha]] kujund võtab imeväärselt kokku selle, mida tahame siin rituaali kohta väita. Raha annab kindlaksmääratud, välise, äratuntava märgi [[toiming]]utele, mis muidu oleksid segased ja vaieldavad; rituaal muudab sisemised seisundid nähtavateks välisteks märkideks. Raha annab [[standard]]i väärtuse mõõtmiseks; rituaal standardiseerib olukordi ja aitab nii neid hinnata. Raha loob seose [[olevik]]u ja [[tulevik]]u vahele; sedasama teeb rituaal. Mida enam me selle [[kujund]]i rikkuse üle mõtiskleme, seda selgemaks saab, et see polegi mingi kujund. Raha on lihtsalt üks äärmuslik ja eriline rituaalitüüp. (lk 142)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
 
==Luule==