Lihtsameelsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
26. rida:
* Nõukogude [[müüt|müüdi]] [[narkoos]] on sama visa ja seda on sama raske ravida nagu igasugust muud [[maania]]t või ismi. Pärast Raisatud Nädalalõppu [[Utoopia]]s on kange tahtmine saada veel vähemalt üks piisk, isegi kui jook on lahjendatud ja müügil vale sildi all. Ja [[Komintern]]i [[ideaal]]ide [[must turg|mustal turul]] leidub alati uusi silte. Komintern teeb [[loosung]]itega [[äri]] nagu salaviinakaupmees võltsitud alkoholiga, ja mida lihtsameelsem on külastaja, seda kergemini saab temast ideoloogilise puskari [[ohver]], mida müüakse [[rahu]], [[demokraatia]], [[progress]]i või mistahes muu [[kaubamärk|kaubamärgi]] all.
** [[Arthur Koestler]], "Pühendatud", 1995, tlk [[Udo Uibo]], lk 51
* Tom mäletas, et oli juba kaheksa-aastasena andnud endale sõna, et [[põgenemine|põgeneb]] tädi Dottie juurest, oli kujutlenud vägivallastseene — tädi Dottie hoiab teda kinni, tema kolgib tädi rusikatega, paiskab ta pikali, kägistab teda, rebib viimaks ta kleidilt suure [[pross]]i ning torkab talle sellega mustmiljon korda kõrisse. Seitsmeteistkümneselt oligi ta ära jooksnud, aga tagasi toodud, kahekümneselt oli ta uuesti põgenenud ja sedapuhku õnnestunult. Hämmastav ja hale, kui lihtsameelne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos <!--//-->töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varastanud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi. (lk 29-30)
* Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui <!--//-->keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kehe minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)
* [Marge kirjas Dickie'le:] ''Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su [[süümepiin]]u vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest.'' (lk 122)
* Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausameelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli [[häbi]]. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
[[Kategooria:Psühholoogia]]
| |||