|
:Suureke. See oli [[hüüdnimi]]. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. (lk 6)
* [Ivari:] Haavatud [[uhkus]] teeb meid sageli karmiks ja jätab meid sageli ilma sellest, mida me üle kõige ihkame. (lk 7)
* Viktor, kes oli elupõline tõlkija kirjastuses, nooruses ka luuleraamatuid ja mõne novellikogu välja andnud, elas oma toa maailmas. Tal oli seal kõik vajalik. Voodi, raamaturiiulid, kirjutuslaud, arvuti, baarikapp, kiiktool ja õllepudelid. [[Abielu]] algaastatel häiris Hurmet Viktori liigne õllejoomine, <!--//-->aga Viktor nimetas [[õlu]]t [[inspiratsioon]]i allikaks. Kui pole õlut, ei ole ka inspiratsiooni. Kui Viktori sõbrad ja kolleegid külas käisid, joodi ohtralt muud kraamigi ja siis polnud Viktoril mitu päeva inspiratsiooni peal. Hurme oli harjunud sellise eluga. Algul, kui lapsed, Joosep ja Juulia, väikesed olid, vaatas Hurme mehe tegemistele kõrvaltoas läbi sõrmede. Tal polnud aega ega ka tahtmist mehe ellu sekkuda. (lk 8)
* Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11)
* Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid [[kuulujutt|kuulujutud]]. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi liikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.
:Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oli hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus. (lk 12)
* Henna solvus. Nägu värvus [[Punastamine|punaseks]] nagu ta loomulik juuksevärvgi.
:Eveli palus vabandust. Tal oli lapsepõlvest veel meeles, et puna ema põskedel ei tähendanud midagi head. Põsepunale järgnes tavaliselt torm. (lk 24)
* [Henna:] "[[Kummikinnas|Kummikindaid]]? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg [[käed]] märjad, magusad, soolased." (lk 25)
* [Henna:] "Mida see taaskohtumine annab? Lahkusime noortena ja saame kokku vanadena. Milleks? Milleks oli Silveril vaja selle [[klassikokkutulek]]uga jännata, kõiki üles otsida üle Eestimaa? Oleme ju nagu laiali pudenenud riisiterad ja meid kokku saada üheks ühtlaseks pirukaks..." (lk 26)
* Jete pidi valima, kas paastulaager või klassikokkutulek. Jete valis tütre pealekäimisel klassikokkutuleku.
:"Mida sa seal [[paast]]utad, alles maikuus käisid ja mis sellest kasu on, ikkagi tulid liigsed kilod tagasi," oli tütar Nele öelnud.
:See oli tõsi.
:"Sa ei toitu õigesti," oli Nele pahandanud.
:Jete teadis seda isegi. (lk 28)
* Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane [[armastus]]. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma." (lk 30)
* Nüüd, aastate tagant meenus Jetele, et Pärtel ei lubanud tal mitte kellelegi iitsatada nende salasuhtest. Jete hoidis [[saladus]]t. Koolis ja klassis käitus Pärtel Jetega nii, nagu teda poleks olemaski. Vaatas lihtsalt mööda. Vaatas üle Jete, vaatas Jetest läbi teda nägemata, tundmata. Alguses valmistas Jetele selline Pärtli käitumine piina, aga ta harjus. Pidi harjuma, sest armastas. (lk 30)
* Äkki meenus Moonikale, kuidas nad olid kord Pärtliga samuti seisnud trammipeatuses. Ei, mitte küll samas, vaid paar peatust eespool. Millal see oli? Vist... vist kümnendas klassis. Pärtel oli haltuurat teinud. Ta mängis naaberkooli bändis ja sai selle eest kolm rubla. Jah, see oli olnud lahtine [[pidu]], kõik võisid minna, needki, kes selles koolis ei õppinud. See oli üle linna pidu. Oli venelasi, oli eestlasi ja kooli ukse taga passivaid miilitsaid. Ilma miilitsateta ei saanud sellised lahtised peod kunagi lõppeda. Venelaste ja eestlaste vaheline vaen lõi peo lõppedes alati lõkkele. Oli selles siis süüdi mõni kena neiu või salaja kaasa võetud alkohol. Ja ka tol korral olid miilitsad mitu kanget kutti autosse toppinud, isegi ühe bändipoisi. Pärtel oli üle noatera pääsenud, tänu Moonikale, kes oskas end parajal ajal noormehele kaela riputada. (lk 34)
* Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult [[kirg]], ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.
:"Jah, armastust ei olnud," tõdes nüüd ka Moonika. "Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda." (lk 35)
:Silver naeris: "Arusaadav! Nüüd elame ikka pisut teisiti."
:Rahel ei mõistnud, mis Silveri meelest võiks teisiti olla, ega küsinud ka. (lk 42)
* Suurekese mõtted läksid Annele, oma kaheksateist aastat vanemale naisele, kes ta noore poisina lohku oli tõmmanud. Suureke oli saanud just kakskümmend kaks, kui neljakümneaastane brünett, teisest noorusest pakatav Anne, ta oma voodisse vedas. Sellest sai alguses kuum suhe, mõne aja pärast abielu ja nüüd pidi ta olema vanaisaks Anne esimesest abielust lastelastele. Anne ei olnud enam kaugeltki võluv brünett, vaid halli peaga kaheksakümneaastane vanamutt, kes küll enda välimuse eest osavalt hoolitses, kuid Suurekesele oli ta täiesti null. Nüüd meenusid talle ühe töökaaslase ammu öeldud sõnad: "Mõtle ka, poiss, kui sina oled viiskümmend, siis Anne on juba seitsekümmend." Suureke siis ei mõelnud ja nüüd, Kassarisse sõites, oli hilja midagi kahetseda. (lk 43)
* Söögilaual aurasid kollast värvi kartulid, mis kaetud rohke värske tilli puruga. Vaagen praetud haugi ja lestaga, kuivatatud tuulehaug, tomati- ja kurgisalat, värske hapukurk, eelmise aasta hapendatud seened, kitsejuust, keedetud munad, koduleib ja karask. Joogiks punasesõstramahl, kali, hapupiim. (lk 46)
* "Kõigepealt joome kosutavat [[Taimetee|teed]]," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. [[Lavendel]] on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, [[meliss]] aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded." (lk 55)
* "Mida sa nii hulga veega teed, teil ju hea kaevuvesi?" uuris Klaaru oma pudelit täites.
:"Külma kadakavett. Panen [[kadakas|kadakaoksa]] allikavee põhja, loksutan ja koputan nõu põhja. Kadakaveel on puhastav toime, kadakas aitab kaotada hirmud ja ebakindluse. Sina peaksid kadakavett jooma, paneb sulle mõistuse pähe. Pakun kadakavett ka külalistele."
:"Või nii," ühmas Klaaru, "eks ma topin kadakaoksa pudelisse ja raputan terve kodutee. Kas aitab?"
:"Jaah, kui sa tunni jagu kõnnid, on jook valmis."
:Klaaru viipas Agnessale hüvastijätuks ja läks sobivat kadakaoksa otsima. (lk 61)
* Silverile tuli meelde Agnessa poolt öeldu, kui ta plaani pidas klassikaaslasi Kassarisse oma koju kutsuda. "Oled sa ikka kindel, et sa neid näha soovid? Oled sa täiesti kindel, et nad on samad inimesed, kes nelikümmend kolm aastat tagasi? Liiga palju on teie vahel kohtumisteta aastaid ja ma ei taha, et sa neis [[Pettumus|pettuksid]] ja nemad sinus." (lk 65)
* Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid [[preili]]."
:"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise [[ilu]] pole tähtis, vaid [[hing]]. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
:Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)
* "Nüüd räägi, Silver, kuidas sa nii vapustavalt maitsvat [[röövlipraad]]i teed," nõudis Henna.<!--//-->
:"Kõigepealt kaevan augu, vooderdan kividega nagu koopa, kütan koopakivid kuumaks, umbes kolm-neli tundi. Agnessa on juba eelmisel päeval liha ette valmistanud, aga tema saladust ei saa ma reeta. Ausalt öeldes ei teagi ma täpselt, missuguseid ürte või maitseaineid ta kasutab. Noh, kui kõik vajalikud ettevalmistused on tehtud, keeran lihatükid märjaks kastetud küpsetuspaberisse, siis fooliumisse, peale veel niiske ajalehekiht, ning ümber traatvõrk liha kaitseks. Kui kuuma liha uagust välja võtan, saan traatvõrgu abil mugavalt manööverdada, ise nägite. Liha peale koopasse panen tulikuumad kivid ja söed ja katan plekitahvliga. Koopa peale võib teha ka lõket, siis küpseb liha kiiremini."
:"Fantastiline," kiitis Henna. "Kahju, et mina sellist praadi teha ei saa, elan ju linnas."
:Suureke küsis Silverilt: "Kui sügav auk peab olema?"
:"Umbes pool meetrit, läbimõõt meeter ja sellised kivid, mis ei murendu." (lk 72-73)
* "Nii vaikne, imeline, ma kuulen jälle [[vaikus]]t," lausus Jete.
:Teised jäid kuulatama.
:[Ben:] "Eepos? "[[Kalevipoeg|Kalevipoeg]]?""
:"Ei, mitte "Kalevipoeg", vaid ma tunnen ennast sama mahukana kui eepos." (lk 100)
* "[[Luule]]ga?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
:"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
:Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule [[igavus|igav]]."
:"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli [[lüürika]]. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
:"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)
* "Sa pole siis õnnelik... oma mehega?"
:[Hurme:] "Kust sa seda võtad? Me oleme kumbki õnnelikud, kuid omamoodi. Palju siis meie eas vaja on? Kui tervis korras, on kõik ju hästi. Mida sina silmas pead? Aina kestvat [[armastus]]t läbi elu ei ole olemas. Või arvad sina teisiti?"
:"Issand, kui ilusad, roosad, kollased, punased, valged! Issand, see on vist roniroos! Miks tal sinised õied on?"
:"Sort on selline." (lk 111)
* Ines pööras pea [[profiil]]i. Ben märkas külgvaates pikki tumedaid ripsmeid, vaevumärgatavat lõualotikest, esiletungivat kilpnääret küllaltki lühikese kaela keskosas, aga ikkagi oli see kõik antud momendil Beni meelest kaunis. Ineses oli nii palju [[isikupära]]st, lausa ineselikku. Mees mõtles, et kui ta noorena oli juba nii isikupärane, siis ei saanudki ta oma eakaaslastele meeldida. Ja tema? Kas Ines oleks teda köitnud viiskümmend aastat tagasi? Vaevalt. Aga nüüd? Ben tundis Inese vastu sügavat soojust ja eelkõige oli tal naisest kahju. (lk 116)
* Henna ja Jete otsisid kadakate vahelt turvalisemat kohta, kus võiks trikoo selga panna.
:"Igal pool vaid [[kadakad]] ja kadakad ja kui püsti seisad, siis oled ümbruskonnale nagu peo peal. Siin lapsed, seal lapsed, nagu oleks kõik Kassari lapsed just täna rannas kokku saanud. Kunagi ei tea, kes selle või tolle kadaka taga peesitab," porises Henna enda ette ja laotas vannilina kõhnukesele rohule. (lk 118)
* Jete märkas, et Henna näeb suurt vaeva [[trikoo]] venitamisega ja läks appi. Henna kirus: "Kuradi kitsas. Tütar andis oma, pidi hästi seljas istuma, aga minu kehavormid küll sellesse soolikasse ei mahu."
:"Mul ka tütre trikoo," sõnas jete ja käsutas Henna püsti. "Seisa sirgelt, ma venitan õlapaela, topi tiss sisse. Nii, nüüd teine õlapael. Ma loen: üks, kaks, kolm ja... tiss sisse."
:"Jumaluke," halas Henna, "õlapaelad pressivad lihasse ja hingatagi on raske."
:Jete takseeris Henna figuuri. "Kannata ära, see-eest on su kõht trimmis. Tütar ütles, et vees annab trikoo järele, noh venib välja." (lk 119)
* Hurme ja Rahel tahtsid esialgu [[Päevitamine|päevitada]] ja alles siis, kui keha kuumaks köetud, vette minna. Tuulevarjuliste kadakapõõsaste vahel näksis päike mõnuga päevitajate nahka.
:"Palav," ohkis Hurme ja sidus juuksed krunni.
:"Pole midagi, kannata ära, ei tea millal jälle mere äärde saab. Minule meeldib. Nii mõnus."
:Hurmel ei olnud mõnus. Nahk hakkas veerand tunni pärast õhetama. Ta oli lapsest saadik õrna nahaga ega talunud liigset päikest. Ta uuris kõrval lamavat Rahelit. Ümar kõht kerkis ja langes hingamise rütmis, nagu hingaks Rahel kõhu kaudu. Kärbes lendas Raheli varba otsa, kuid päevitaja ei liigutanudki. (lk 125)
* Hurme uuris uuesti klassiõde. Saledad jalad ja kõhnavõitu reied ei olnud kooskõlas ülemise kehaosaga. Hurmele tundus, et Raheli alumisse poolde oli unustanud end [[noorus]], aga ülemine keha liikus selges rütmis kosumise ja [[vananemine|vananemise]] suunas. (lk 125)
* [Rahel:] "Head inimesed jäävadki kogu eluks üksikuks. Halvad tormavad ühest abielust teise, aga tegelikult on nad ikkagi [[üksindus|üksinda]]." (lk 127)
* Henna kamandas Silverit tooma veel klaasi viina. Silver tõi kinnise pudeli.
| 