Maaelu: erinevus redaktsioonide vahel

* Sireli talu madal ja pikk, vastu mäekülge liibunud [[elumaja]] oli puude sisse kasvanud. Kes ei tea, ei oskaks vaadatagi. Kui uus [[katus]] panna, siis võiks siin veel paar [[põlvkond]]a elada, aga pole ju, kes tuleks, pärast teda, Lidijat, jääb maja tühjaks, võib-olla küll viimasena siin kandis — aga siiski. Mõelnud nii, ei olnud Lidijal siiski eriti kahju, ta polnud siin sündinud ega kasvanud ega kaua [[õnn]]e tundnud, ta mõtles lihtsalt [[hoone]] [[väärtus]]e peale ega võinud leppida, et see enneaegu kokku kukub ja rohtub. Millal, see sõltub kõik temast endast, sest maja [[elu]] kestab seni, kuni tema seal sees elab. Samamoodi on ilmselt Kaste talu saatus Vilma käes. Ei tea, kas naabrimemm täna õhtul magama jääbki, ta on ikka kartnud ööseks üksi jääda, siis pidavat kuulma samme ja ohkeid. Puhas ettekujutus muidugi, vanad [[sein]]ad naksuvad vajudes. Oma kodus ei teinud Lidija nendest häältest väljagi. Vaja lehm ära lüpsta ja minna ööseks Kaste tallu, kuigi Vilma ei palunud, ei tahtnud vist tüli teha. Mis tüli nüüd, hea, et on, kuhu minna, palju raskem oleks, kui ümberkaudsete naabrite majades elaksid vaid [[tuul]] ja [[mälestus]]ed. (lk 23)

** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

 

==Luule==